«Kutsuge sõbrannad kaasa, kandke lilli ja tulge kinno, sest «Ei iial enam» on viimaks ometi kinodes!»
PETTUMUS ⟩ «Ei iial enam» on lõputu õudus õudse lõpuga (1)
Nende sõnadega lõpeb sotsiaalmeedias juba kurikuulsaks saanud ja ebamugavalt optimistlik, et mitte öelda naiivne reklaamklipp, kus peaosatäitja Blake Lively meelitab naisi kinno vaatama filmi, mille peamine fookus peaks olema naistevastasel vägivallal. Täpsemalt vägivallal, mis leiab aset koduseinte vahel, kus keegi ei näe ja appi hüüda on erakordselt keeruline – koduvägivallal.
Mõnes mõttes pole ime, et Lively on kogu filmi pressituuri vältel käinud ringi silmaklappidega, olnud erakordselt kontekstivõõras ning suhtunud filmi, justkui turundaks ta «Barbiet». On ju Colleen Hooveri raamat, mis on filmile ainest andnud, umbes-täpselt sama luululine, vääri ideaale täis pikitud ja vägivalda ning ebaterveid suhteid romantiseeriv. Ent isegi Barbie-filmiga seotud näitlejad ei olnud sedavõrd reaalsusest võõrdunud, et oleks igal võimalusel vaikinud maha sotsiaalsed probleemid, millele filmi kaudu justkui tähelepanu juhiti, nagu seda on läbi pressituuri teinud Blake Lively.