Uus eesti ooper – risk, mis tasus ära

Ooperis teeb kaasa ka seto leelokoor «Siidisõsarõ». Foto: Ilja Smirnov

Eesti uus algupärand, Malle Maltise «Raasulapsuke» Merle Jäägeri võrokeelsele libretole lummas esimestest helidest alates, ja mitte üksnes oma helikeelega, vaid ka võrokeelse teksti rikkuse, mitmekülgsete karakterite, süžee, selle arenduse ja kulgemise tempoga.

Minu jaoks oli kõik põhimõtteliselt paigas, isegi muusikasse kirjutatud tantsustseenid, mis ilmselgelt igatsesid rikkama koreograafilise lahenduse järele, oli lavastaja (liikumisseadja puudumise tõttu) suutnud luua lihtsaid, kuid mõjusaid lahendusi kasutades.

«Raasulapsuke» on lugu töökast orvust Hebast, kes armub pillimees Lemmetisse, ja kuigi mees ta paremate võimaluste esile kerkides maha jätab, jääb igatsus tema järele hõõguma. Jõukas Karutoosi talu peremees Asso kosib Heba ning naine sünnitab Karutoosile pärija Iko. Õnnetusjuhtum viib Asso hauda ning Lemmet satub jälle Karutoosi kanti Hebat ahvatlema.

Isaga lähedane olnud Iko suhtub Lemmetisse umbusuga ning väljendab seda valjuhäälselt, ema ärritades. Et poega vaikima sundida, teeb ta Lemmeti ärgitusel «raasulapsukese» ehk vahast nuku ja loitsib sellele vaikusenõiduse. Mõni aeg hiljem kukub Iko järve ja upub. Heba arvab nägevat järve kohal lendavas kures oma poega, järgneb linnule ja upub samuti.