PROPAGANDIST VÕI GEENIUS Kes oli Hitleri lemmikrežissöör Leni Riefenstahl?

Copy
Arhiivikaader. Leni Riefenstahl kaamera taga.
Arhiivikaader. Leni Riefenstahl kaamera taga. Foto: TopFoto/SCANPIX

Leni Riefenstahl läheb igavesti ajalukku kui «Hitleri lemmikrežissöör», kelle kuulsaimate filmide hulka kuuluvad dokumentaalfilmid «Tahte triumf» ja  «Olympia», mis mõlemad kuulusid Adolf Hitleri lemmikfilmide hulka. Milline aga oli Leni Riefenstahl päriselt?

Leni Riefenstahl, kes suri 2003. aastal 101-aastasena, jääb igaveseks ajalukku kui «Hitleri lemmikrežissöör». Ta oli autoriks sellistele tollal uuenduslikele dokumentaalfilmidele nagu «Tahte triumf», mille keskmes on 1934. aasta Nürnbergi natside miiting, ja «Olympia», mis valmis 1936. aastal tähistamaks Berliini olümpiamänge. 

Polegi selge, kas Riefenstahli näol oli tegemist oludele allunud kunstilise geeniuse või natsi propagandistiga ning veel tänini käib aktiivne arutelu selle üle, kas Riefenstahli talenti saab eristada tema poliitilistest vaadetest. Kuid nüüd on saksa režisöör Andres Veiel kõikidele küsimustele vastused leidnud. 

Psühholoogiline portreefilm, mis kannab nime «Riefenstahl», paljastab muuhulgas, millised olid Riefenstahli tegelikud seisukohad ning milline oli tema isiklik suhe Hitleri ja kui palju teadis ta holokaustist. 

Dokumentaalfilm linastub konkursiväliselt Veneetsia filmifestivalil ehk samal festivalil, kus Leni Riefenstahl võitis 1938. aastal «Olympia» eest Coppa Mussolini (ajalooline auhind, mida anti Veneetsia filmifestivalil parimale Itaalia filmile ja parimale rahvusvahelisele filmile aastatel 1934 kuni 1942 - toim.). 

Veielil oli filmi loomiseks juurdepääs Riefenstahli isiklikule arhiivile, mille moodustasid päevikud, kirjavahetused, fotojäädvustused ja telefonikõnede salvestised, mida kokku oli suisa 700 kasti jagu. Kastide sisu andis Veieli sõnul vastuse muuhulgas küsimusele, kas Riefenstahl oli pelgalt oportunist või oli režisöör samuti nats. 

Leni Riefenstahl surub kätt Adolf Hitleriga pärast filmi «Olympia» esmaettekannet.
Leni Riefenstahl surub kätt Adolf Hitleriga pärast filmi «Olympia» esmaettekannet. Foto: TopFoto/SCANPIX

«See, mida me tema arhiividest leidsime, on senini niivõrd aktuaalne ja asjakohane, et see on peaaegu ebamugav,» räägib Veiel. «Tema vaated heroilisele natsionalismile, tema suhe ülima iluga, võitjate ülistamise või nõrgemate ja võidetute põlgamine... See kõik andis meile äärmiselt sügava ja ajakohase ülevaate fašismist, ent ka võimaluse mõista, miks me näeme ka täna pead tõstmas parempoolseid liikumisi, mitte ainult Saksamaal, vaid kogu Euroopas ja Ameerika Ühendriikides.»

Filmi jaoks tehtud tööst tulebki välja, et Riefenstahl ei olnud pelgalt oportunistlik kunstnik või esteet, vaid väga sügavalt natsiideoloogiaga seotud. «Ta tähistas tugevust ja kangelaslikkust ning põlgas nõrku, haigeid ja võõraid. Ta oli omaks võtnud antisemiitlikud tõekspidamised. Ka leidsime me intervjuu, mille Riefenstahl andis 1934. aastal. Sealt tuli välja, et ta oli «Mein Kampfi» lugenud juba 1931. aastal ning tema enda sõnade kohaselt sai temast juba pärast üht lehekülge «entusiastlik natsionaalsotsialist»,» kirjeldab Veiel. 

Andres Veiel on Leni Riefenstahlist kõneleva dokumentaalfilmi autor. Film esilinastus Veneetsia filmifestivalil.
Andres Veiel on Leni Riefenstahlist kõneleva dokumentaalfilmi autor. Film esilinastus Veneetsia filmifestivalil. Foto: ANSA/FABIO FRUSTACI/Scanpix

Ka ilmneb sõjajärgsesetest kirjavahetustest sõprade ja kolleegidega, et Riefenstahl ei kahetse ei oma sõnavõtte, kunsti ega ka ideoloogilist kuuluvust, küll aga avaldab ta, et on kurb, et tema stiil ja ideoloogia ei ole enam soosingus, mis annab alust arvata, et ehkki Riefenstahl eitas hilisemas elus, nagu ta oleks olnud midagi enamat kui oportunistlik kunstnik, võis ta tegelikult elu lõpuni ideoloogiliselt natsistlikke tõekspidamisi omaks pidada. Ühes kirjas mainib Riefenstahl ka, et usub, et Saksamaal kulub natsismi rehabiliteerimiseks kõige rohkem üks või kaks põlvkonda. 

Pärast sõda kuulutati Riefenstahl Veieli sõnul küll natside poolehoidjaks, kuid kuna ta polnud kunagi parteiliige, tekkis tal 1970. aastatel omajagu poolehoidjaid, kes talle kaasa elasid. 

Nimelt on säilinud arhiivikaadrid, kus Leni Riefenstahl käis 1970. aastatel ühes Saksamaa jutusaates, kuhu ta kutsuti aru andma, sest laiem avalikkus kahtles tema väidetes, et ta ei teadnud holokaustist midagi. Veel oli telesaates üks moment, kus ta pöördus nuttes publiku poole, pärast mida hakkas saksa avalikkus Riefenstahli vastu taas huvi tundma ning talle ka kaasa tundma.

Kusjuures tunnustama hakati teda ka tema loomingu poolest ning nii mõnedki kriitikud hakkasid teda nimetama parimaks naisrežissööriks, kes kunagi elanud on, ning pühitsesid teda kui feministlikku filmitegijat. 

Riefenstahlist on ka varem tahetud filme teha, nii dokumentaale kui ka mängufilme. Teadaolevalt plaanis Riefenstahlist filmi teha režissöör Paul Verhoeven, kus Riefenstahli pidi mängima Jodie Foster. Väidetavalt ütles Riefenstahl Verhoevenile, et Foster «ei ole piisavalt ilus, et mind mängida» ja soovitas Verhoevenil hoopis Sharon Stone'le roll anda. 

Tagasi üles