Rasked teemad on lavastaja Marianne Kõrveri jaoks osa argipäevast. Parajasti on tal ette valmistamisel dokumentaalfilm surmast, sellest nädalast jõuab ühes Ekspeditsiooniga teatrilavale mündi teist poolt uuriv «Surematud».

Kuigi elu kaduvusega tegelemine võib kõlada morbiidselt, räägib Kõrver, kuidas surelikuna rahu leida ja loomisest rõõmu tunda. Kuna tunneme, siis sinatame.

«Surematud» on sinu neljas lavastus, aga oled teatris töötanud üsna pikkade pausidega ja tuntud rohkem filmitegijana. Mis sind teatrilava juurde tagasi toob?

Lauri Lagle kutsus mind lavastama – küsis, kas mul on mõni lugu, mida tahaksin teatri vahenditega jutustada. Ta andis mulle mõnusalt mõtlemisaega ja sain paar kuud kaaluda. Tundus, et mul ongi teema, mida teatri mänguliste vahenditega lahendada, nii et võtsin pakkumise vastu ja siin ma nüüd olen.

See teema on siis surm, surelikkus, surematus. Miks selline valik?

Kuna ma tegelen hetkel nende teemadega laiemalt – ka filmis –, tundus huvitav neid teatris täiesti teises vormis avada. Soovisin katsetada väheste näitlejatega mängulisemat laadi, mida on filmis mõnevõrra raskem teha.

Kommentaarid
Copy