ARVUSTUS ⟩ Ulgumerel puhkeb valge roos

«Võluöö ulgumerel» tõestab, et Mrożeki absurdinäidendite terav ühiskonnakriitika ei ole tänaseks aegunud. Foto: Leon Allik

Poola näitekirjanik Sławomir Mrożek (1930–2013) on meie teatripublikule ammune tuttav, tänu Aleksander Kurtna ja Hendrik Lindepuu tõlgetele. Kõige eredamalt on teatrimällu sööbinud Mati Undi «Tango» (Noorsooteater 1989) ning Roman Baskini ja Ain Lutsepa tandem «Emigrandid» (Vanalinna Stuudio 1989). Kümme aastat tagasi lavastas Kristjan Üksküla Theatrumis VHK teatrikooli vilistlastega «Rebaste õhtud», mis koosnes Mrożeki kolmest lühinäidendist: «Rebane-aspirant», «Serenaad», «Lesed».

Toonasest lavastusest on mu sahtlimärkmed kaunikesti kriitilised. Kümme aastat hiljem on Kristjan Üksküla Mrożeki-mäng Esna mõisas vaimukas ja kütkestav. Esimeseks vaatuseks lahedam komöödia «Võluöö» (1963), mille seni oli lavastanud vaid Virve Aruoja 1966. aastal televisioonis, pealkirjaga «Viirastuslik öö». Teine vaatus sarkastiline ja vürtsikas «Ulgumerel» (1961), mida on mängitud korduvalt, esmatõlgendus samuti televisioonis, Vello Rummo lavastus aastal 1967. Tollased telelavastused kahjuks ei ole säilinud.

Mingis mõttes tahaks isegi nagu loota, et Mrożeki absurdinäidendite terav ühiskonnakriitika oleks tänaseks aegunud, ent «Võluöö ulgumerel» tõestab vastupidist.