ARVUSTUS ⟩ Asterixi koomiks teeb rohkem eurooplaseks

Asterixi sari sündis 1959. aastal Belgia-Prantsuse koomiksikultuuri viljastavates tingimustes, mil koomiksikirjutaja René Goscinny ühendas jõud kunstnik Albert Uderzoga (pildil). Foto: Akg-images/Paul Almasy/Scanpix

Ühel päeval toidupoe ajaleheriiulist möödudes nägin midagi, mis vedas suisa suu naerule – letil oli uus eestikeelne «Asterixi» koomiks. Tänu sellele, et aastail 1994–2000 andis kirjastus Egmont Estonia välja 17 «Asterixi»-sarja koomiksiraamatut, oli mu lapsepõlvidentiteet ebatervislikult tihedalt seotud ühe väljamõeldud Gallia küla ja selle eriskummaliste elanikega.

Sajandivahetusel jäi aga sarja väljaandmine katki ning «Ärimees Obelix» on 24 aasta järel esimene René Goscinny ja Albert Uderzo legendaarse koomiksisarja osa, mis eesti keeles ilmavalgust näinud.

Ma olen alati tundnud, et «Asterixi» koomiksite puudumine muudab meid veidi vähem eurooplasteks. Mistahes Euroopa riigis raamatupoodi või isegi ajalehekioskisse sattudes võib kindel olla, et letilt leiab kõige värskema omakeelse «Asterixi» raamatu. Väidetavalt oli 2023. aastaks müüdud 393 miljonit «Asterixi» koomiksiraamatut, mis teeb sellest Euroopa enim müüdud koomiksiseeria.

Kogu maailma arvestuses annab see aga auväärse teise koha ning vaid jaapanlaste «One Piece’i» on saatnud suurem müügiedu. Kuna me impordime pea kogu oma massikultuuri Ameerikast, siis on eurooplane Asterix, hoolimata oma selgest prantsuse päritolust, tundunud mulle alati kuidagi «oma».