ARVUSTUS Jumal tuleb maa peale ja ta on naise näoga

Copy
Liturgy muusika kätkeb endas žanri nihilistlikku ja ennasthävitavat mentaliteeti, mis on teatud perversses sümbioosis üheks sulanud delikaatsuse ja naiseliku raevu, lootuse ja armastusega.
Liturgy muusika kätkeb endas žanri nihilistlikku ja ennasthävitavat mentaliteeti, mis on teatud perversses sümbioosis üheks sulanud delikaatsuse ja naiseliku raevu, lootuse ja armastusega. Foto: Dmitri Kotjuh

Kui kirjeldada kolmapäeval Paavli Kultuurivabrikus esinenud Liturgyt ühe sõnaga, oleks see «võimatu». Kui sõnu juurde võtta, ent seejuures lakooniliseks jääda, oleks need sõnad «imeilus» ja «jõuline».

Kirjanduses räägitakse viimastel aastatel palju sellest, kuidas naised on kirjanduses senisest enam hakanud kultiveerima nn naiselikku raevu. Raevu, mis on konstruktiivne ning pigemini reaktsioon ühiskonnale ja rõhumisele, mitte nii väga midagi mõtlematut, aga ka mitte päris hoolimatus iseenda ja ümbritseva suhtes. Ehk näiliselt kirjeldavad sedalaadi kirjandusteosed naist, kes on selge mõistuse säilitamise nimel valinud vägivalla, olgu see siis emotsionaalne või füüsiline, kaose ja hävingu.

Paavli Kultuurivabrikus esinenud Liturgy, Haela Hunt-Hendrixi hingeprojekt ja vaimusünnitis, on minu jaoks just midagi sellist: ideaalselt struktureeritud, selgemõistuslik ja emotsionaalselt laetud, ent irreaalselt raevukas, toores ja intensiivne. Muusika, kus valu ja nauding kohtuvad õuduse ja imetlusega.

Tagasi üles