Nädala film ⟩ Surm on nii lollakas

Kolmekordse nimelausumisega ei kutsu te triibulises ülikonnas tüüpi pelgalt oma koju tegelema «elavate probleemiga», vaid märgite ka, et nõustute teenuse kasutamistingimustega. Foto: Filmikaader

Kui Tim Burtoni kultusklassikaks kujunenud õuduskomöödia ligi 40 aastat tagasi esmakordselt ilmus, oli režissöör… mitte keegi. Ta polnud laialt tuntud nimi ning tema käe all oli tolleks ajaks valminud täpselt üks film – 1985. aastal ilmunud «Pee-Wee suur seiklus», mille kommertsedu oli üks põhjus, miks film karismaatilisest, kuid väärastunud bioeksortsistist, mille pealkirjast, sisust ja eesmärgist mitte keegi päris täpselt aru ei saanud, üldse valmida sai.

Ka ei olnud selleks ajaks just suurt läbimurret teinud filmi nimitegelast kehastav Michael Keaton, kellel oli selja taga juba kümne aasta jagu rolle, ent ükski neist ei olnud sellise kaliibriga, mis lubanuks noorel näitlejal öelda, et ta on nüüd tehtud mees. Rääkimata Winona Ryderist, kelle jaoks oli tegemist üldse karjääri kolmanda filmiga, kuid kes samuti suurt õnnestumist vajas.

Küll aga on tagantjärele selgeks saanud, et arutult lõbusa ja absurdselt nilbe filmi tegemiseks piisas sellest täiesti. Nagu ka selleks, et teha järjefilmi, mis ajab surnudki naerma, piisab täiesti, kui sa iseennast üleliia tõsiselt ei võta ning suudad selle suhtumisega meelitada kokku nii vana kamba kui ka publiku, kes oma creeper’id ka ootamise ajal viksituna on hoidnud, ning seda kõike tõotusega, et kõigil saab lõbus olema.