Kunst ja popp ⟩ Kitši vastu ei saa

Jeff Koonsi futuristlik nunnumeeter. «Balloon Animals» (1994–2000) PoCos. Foto: Eero Vabamägi

Kellele ei meeldiks vahukooretordid, päikeseloojangule vastu kappavad hobused, punased roosisülemid, reipamast reipamad aiapäkapikud, suuremana kui elu kiiskavad kuldsed mikrofonid, kroonlühtrid jne? Muidugi leidub neid, kes nüüd ütlevad: aga mulle ei meeldi.

Arbo Tammiksaarel oli kunagi tudengifilm «Magusad unelmad»(2001), milles ta kogus mingisuguse sotsioloogilise meetodiga Eesti naiste erootilisi fantaasiaid ja siis lavastas neid. Omamoodi hämmastav, kui banaalsed need olid. Seda nähes mõtlesin, et see on küll mu kõigi aegade Eesti lemmikfilm. Mõtlen nüüdki, ehkki nägin seda 20 või rohkem aastat tagasi. Mõned asjad jäävad, banaalsuse ja kitši vastu ei saa. Ühtlasi meenub ka kirjanik Milan Kundera tuntud tõdemus, et kitš on sita vastand.

Jeff Koons on 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi kitšimeister par excellence (ta ise küll on öelnud, et talle meeldib just nimelt banaalsus, kitš kui termin talle ei istuvat). Žanrimääratlusena kasutatakse tema puhul sageli neopoppi või postpoppi.