/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/09/11/16350785t1h9cda.jpg)
82-aastasena on lahkunud maalikunstnik Eeva-Aet Jänes, kes on Eesti kunstilukku läinud ennekõike viljaka ja võimeka muralistina, aga ka lõuenditel geomeetrilises maalikeeles universaalseid väärtusi otsiva maalikunstnikuna.
Suri Eesti maalikunstnik, kelle ajatud seinamaalid ehivad ka Tallinna perekonnaseisuameti seinu
30. V 1942 – 9. IX 2024
Eeva-Aet Jänes sündis 30. mail 1942 Tallinnas, kuid tema lapsepõlvelinnaks sai Paide, kuhu põgeneti sõja eest. Kunstianne avaldus vara, mõjutas ka Pallases õppinud kunstiõpetajast ema Alice Jänes. Eeva-Aet Jänes siirdus 1957. aastal õppima Tartu kunstikooli, kus lõpetas maali eriala (ametliku nimega kunstipedagoogika) 1962. aastal.
Töötanud kaks aastat kunstiõpetajana, järgnesid aastatel 1964–1970 õpingud Eesti Kunstiakadeemias, toonases Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI), monumentaalmaali erialal. Eeva-Aet Jänes paistis silma juba tudengina: tähelepanu äratasid tema sgrafiitod ERKI hoone seintel, märkimisväärne saavutus oli ka 4. kursuse tudengina maalitud fresko Tallinna 21. kooli fuajeesse. Eeva-Aet Jänese diplomitöö, sgrafiitotehnikas pannoo kavand, millel figuure on julgelt abstraheeritud, sai komisjonilt kõrgeima hinnangu.
Suurema osa elust tegutses Eeva-Aet Jänes vabakutselisena. Ta võttis aktiivselt osa monumentaalmaali konkurssidest ja sai mitmeid tellimusi. Tema avalikesse hoonetesse loodud suuremõõtmelise kunsti koguarv küünib veerandsaja teoseni. Esindatud on kõik klassikalised monumentaalmaali tehnikad: freskod, sgrafiitod, vitraažid ja ka mosaiigid. Teosed, mille loomine tellingutel eeldab lisaks tugevale vaimule, kuudepikkusele järjestikusele pingutusele ka füüsilist vastupidavust. Loodu mastaap on enneolematu, kokku 1000 m².
Eeva-Aet Jänese esimeseks loominguliseks saavutuseks pärast ERKI lõpetamist olid Aseri keraamikatehase abihoone välisseinte geomeetrilised pannood (1973), kivimosaiiki ja sgrafiitot ühendavad, omas ajas novaatorlikud; need on seniajani säilinud. Rakvere (Piira) veterinaarkeskuse freskod (1974–1975), mille fantastilised hiiglasuured taimemotiivid on seinte pinnal sümbioosis geomeetria ja perspektiiviga, oli saavutus, mida märgati ka omas ajas.
/nginx/o/2024/09/11/16350795t1h7886.jpg)
Kui muinsuskaitse all olevate Rakvere freskode rohekates toonides pinnad pärast äsjast restaureerimist taas freskole omaselt hingavad, nagu tavatses öelda Eeva-Aet Jänes, on kommivabriku Kalev samuti kaitse all olnud figuraalsetel freskotsüklitel (1976–1978) olnud nukram saatus, 80 meetri pikkusest Kalevi kunagise söökla pannoost Pärnu maanteel on alles vaid väike fragment.
Eeva-Aet Jänese loomingu tippsaavutuseks on Põdrangu sovhoosikeskuse peosaali sgrafiitod (1978). Värvilise krohvi kihtide sisse lõigatud sgrafiitotehnikas avaldus Jänesele loomuomane anne luua abstraktsete geomeetriliste rütmidega terviklikku ruumi kõige eredamalt.
Modernistliku hoone piduliku kaarja lehviksaali geomeetriline abstraktsioon kaheksal paneelil, kõrgete akende külgvalguses, lummab ruumi sisenejat praeguseni. See kõrvalises maakohas Tamsalu külje all asuv suurteos väärib vaatama sõitmist ja seda tehaksegi, nii EKA kui ka Tartu Pallase tudengid väisavad koos oma õppejõududega praegu eravalduses oleva hoone erakordset ruumi, sest õige elamuse monumentaalmaalist saab vaid kohapeal.
Kui tihtipeale on kunstnikud pidanud tähtsaks oma loomingu sõltumatust välistest suunavatest teguritest, siis Eeva-Aet Jänes, vastupidi, on saanud inspiratsiooni arhitektuursest keskkonnast, tema sütitajaks ning ideede käivitajaks on olnud avar ja võimalusterohke seinapind.
Ta on alati suhtunud pieteeditundega konkreetsesse ruumi ja ka teose tellinud asutuse tegevusvaldkonda, samuti töö asukohta. Nii näiteks sai Väike-Maarja kultuurimaja endale maarjapäevadeteemalise, väga kohaspetsiifilise ja rahvapärase fresko (1980).
Tallinna perekonnaseisuameti freskod (1982) haakuvad asutuse kõigi profiilidega ning on olemuselt ajatud, nagu ka Eesti Evangeelse Luterliku kiriku (EELK) Konsistooriumi kabeli maalingud (1994).
Eeva-Aet Jänese vitraaže (1975–1997) saab aga imetleda Tallinna Jaani kirikus, samuti Muhu kirikus ning mitmel pool mujalgi, mosaiike Jõhvi kiriku krüptis (2002).
Eeva-Aet Jänes on oma tahvelmaalidega esinenud paljudel ülevaatenäitustel ning enam kui 30 isiknäitusel. Ta on tegutsenud ka kuraatorina, vahendades Eesti kunstnike religioosset loomingut. Ta on olnud praeguseni aktiivselt tegutseva Tallinna Jaani kiriku galerii ellukutsuja ja kauaaegne galerist.
Eeva-Aet Jänes on olnud pikki aastaid ka EELK kunsti- ja arhitektuurinõukogu juhataja, EELK kultuuriväärtuste komisjoni liige. Ta kuulus Eesti Kunstnike Liitu ja ka Eesti Maalikunstnike Liitu.
/nginx/o/2024/09/11/16350797t1h89bc.jpg)
Eeva-Aet Jänes oli maalimisele jäägitult pühendunud ja säilitas aktiivsuse kõrge eani. Ta tundis loometööst sügavat rõõmu, nimetas seda igapäevast tegevust humoorikalt pintseldamiseks. Selgelt piiritletud geomeetriliste pindadega harmoonilised tahvelmaalid püüdlesid ikka ja jälle igaveste teemade üldistava käsitluse poole.
Kuni viimase ajani säilisid ka tema sõbralikud sidemed ja kokkusaamised kunagiste kaaslastega kunstiõpingute päevilt. Eeva-Aet Jänest tundnud inimesed jäävad teda mäletama südamliku ja heatahtliku inimesena.
Sügav kaastunne lähedastele ja sõpradele!
Eeva-Aet Jänese ärasaatmine toimub teisipäeval, 17.09.2024 Jaani kirikus kell 12.00.
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Maalikunstnike Liit
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Kultuuriministeerium