INTERVJUU ⟩ Anna Hints ja Tushar Prakash «Sannapäivast»: püüdsime näidata midagi, millest ei räägita

Režissöör Anna Hints. Foto: Tartuffi pressimaterjal

Pole just palju Eesti filme, millest oleks viimastel aastatel nii kodus kui ka üle ilma sedavõrd palju räägitud kui «Savvusanna sõsaratest». Selle aasta alguses linastus aga filmile justkui mõtteline järg.

See viib vaataja taas sauna, ent hoopiski teise seltskonnaga. Seltskonnaga, kelle jaoks saun ei ole veel ruum, kus nad julgeksid oma tundeid sõnadesse panna.

Kui «Savvusanna sõsarad» viib vaataja saunahämarusse, kus naised ei vihtle maha vaid päevaraskust, vaid kogu elutaaka, siis Anna Hintsi ja Tushar Prakashi lühifilm «Sannapäiv» võtab vaataja kaasa Vana-Võromaa suitsusauna pimedasse ja intiimsesse ruumi koos meestega, kel on samuti paljustki rääkida, seda nii sõnadega kui ka sõnadeta.

Vestlesime Anna Hintsi ja Tushar Prakashiga vahetult enne «Sannapäiva» Eesti esilinastust Tartuffi raames.

Teie elu on juba mõnda aega saunaga nii tihedalt seotud olnud. Kas teil on praeguseks ka tunne tekkinud, et enam ei jaksa? Et ei taha sauna kütta ja ei taha kuumas istuda.

Hints: Pigem on niimoodi, et tuleb selline... kihelus ja vaimuvärinad. Keha ikkagi tunneb, et midagi on puudu ja siis ma saan ka tavaliselt aru, et ei ole juba jupp aega saunas käinud. Minu jaoks on see nii loomulik olemise viis, kuidas ühendada oma keha vaimuga.

Võib-olla kui iga päev käiks, siis väsiks ära, aga pigem on kiirem tekkima see tunne, et mu elust on midagi puudu.