/nginx/o/2024/09/12/16353249t1h4e43.jpg)
Pagulusest on kirjutatud ja räägitud palju. Alles mullu jooksis Eestis Ken Loachi «Vana tamm». Enamasti pajatavad need käsitlused elust sihtriigis. «Mina, kapten» näitab teekonda sinna.
Pagulusest on kirjutatud ja räägitud palju. Alles mullu jooksis Eestis Ken Loachi «Vana tamm». Enamasti pajatavad need käsitlused elust sihtriigis. «Mina, kapten» näitab teekonda sinna.
Filmi keskmes on kaks Senegali poissi Seydou ja Moussa, kelle kõrvu jõuavad kuldsed lubadused paremast elust Euroopas, aga ka hoiatuslood kontimurdvast tegelikkusest. Jõukuselt elaniku kohta maailma riikide viimasesse veerandisse kuuluv Senegal ei paku erilist perspektiivi ning nii algabki elevil teekond läbi Mali, Nigeri ja Liibüa, Vahemere taga sädeleva Itaalia suunas.
Lavastaja Matteo Garrone on Itaalia kino selle sajandi edukamaid ekspordiartikleid. Ehkki läbilöögi, 2008. aastal Cannes’i filmifestivali Grand Prix’ võitnud «Gomorra» tõttu seostatakse teda enim krimižanriga, on Garrone hüpanud edukalt eri žanrite vahet. Vahepealse kümnendi sisse jäävad nii paeluv muinasjutukogumik «Lugude lugu», tume draama «Dogman» kui ka kodumaal üliedukaks osutunud uustõlgendus «Pinocchio».