/nginx/o/2024/09/17/16362549t1h7c66.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/09/17/16363028t1hd743.jpg)
Rakvere teatris esietendub reedel «Reekviem unistusele». Hubert Selby jr kultusteose lavastus, mille on filmikeelde varem pannud Darren Aronofsky.
Istume nädal enne esietendust maha soome päritolu lavastaja Anna-Maria Lipponeniga, kes seda Rakveres lavastab. Koos abikaasa Petri Tuhkaneniga on nad ka Soome teatri Studio Total kunstilised juhid.
Anna, esietenduseni on jäänud alla nädala – kuidas on see protsess olnud ja kuidas te ennast tunnete?
Kui jõuad lavastusega kindlasse punkti, on alati selline tunne, et võiks veel mõne viimase nüansi lisada või midagi veel kohendada.
Eile oli naljakas hetk, kuna vaatasime koos Petriga esimese vaatuse täispikka läbimängu ja ma oleksin tahtnud sinna lisada veel seda ja seda. Petri ütles: «Ei, jäta need ideed järgmise projekti jaoks.» Jah, nii et tuleb lihtsalt mõnele ideele praegu piir ette panna. Kuigi soovin, et meil oleks rohkem aega, oleme tegelikult väga heas seisus.
Kuidas te Rakvere teatriga koostööd tegema jõudsite?
Kohtusin Peeter Raudsepaga umbes viis aastat tagasi Tampere Teatrifestivalil. Meil oli pikalt arutluses, et võiksin midagi Rakveres lavastada. Viimaks oli aeg küps. Algul arutasime hoopis teist projekti, kuid kui saime raamatu «Reekviem unistusele» autoriõigused, tekkis võimalus selle teose maailmaesietendus siin teha. Arutasime, kas see sobib meile ja kas see sobib Rakvere teatrile, ning otsustasime, et teeme ära.
Olete varem Eestis koostööd teinud Draamateatri («Käsist seotud») ja NO99ga («Kihnu Jõnn»). Kuidas võrdleksite neid kogemusi Rakverega?
Kõik kolm kogemust on olnud täiesti erinevad, nii tööviiside kui ka olude poolest. Draamateatris töötasin rahvusvahelises koostöös, mis oli seotud Lahti Linnateatri ja Studio Totaliga ning toimus suures osas Soomes. Seal oli ka mu enda dramaturgia. NO99 projektis seevastu olin ainult näitleja. Rakvere teatri puhul pean esimest korda tõeliselt mõtlema, mida ma soovin Eestis lavale tuua. Kuid Rakvere teater andis meile vabad käed teha seda, mida soovime. See, et nad usaldavad meie eesmärke, on midagi väga erilist. Olen selle eest tõeliselt tänulik.
/nginx/o/2024/09/17/16363030t1h0d4e.jpg)
Siia lavastusprotsessi on kaasatud ka näiteks Antti Puumalainen ja Petri Tuhkanen, kes on teie kolleegid Studio Totalis. Mis on Studio Total ja kuidas see sündis?
See on olnud protsess, mis sündis tegelikult praktilisest vajadusest. Algselt alustasime Jalostamo Kollektiivina – see oli lihtsalt platvorm konkreetse projekti jaoks, sest vajasime kohta, kuhu saaksime arveid saata ja rahastust taotleda. Ajapikku selgines ka meie enda arusaam, mida täpselt tahame teha ja kuidas. Nime poolest jõudsime Studio Totalini 2020. aastal.
Koroonaajal oli aega mõelda, millised on teemad, millega me tahame töötada. Sellest sündis triloogia «Dream, dream, dream», milles «Reekviem unistusele» on viimane osa. Studio Total on meie jaoks koht, kus saame teha projekte, mida me ei saa mujal teha. Loomulikult oleks kergem minna lihtsalt linnateatritesse ja seal asju teha, siis ei peaks ise midagi tootma, aga Studio Totaliga saame unistada nii suurelt, kui tahame.
Millised on need põhiteemad, mis inspireerivad teid lavastama?
Unistused, kuna seal on alati lootust. Mulle meeldib see kombinatsioon. Aga kuidagi tundub, et minu lood või lavastused on üsna düstoopilised. Võib-olla on ka siin midagi sellist.
Tihti ma ei lähtu üldse teemadest, vaid piltidest. Ma tahaksin öelda, et minu stiil on luua Gesamtkunstwerk (Richard Wagneri termin totaalse sünteesiva kunstiteose kohta – toim). Ma ei armasta seda sõna, aga Gesamtkunstwerk sobib mulle paremini. Näiteks kujutan ette, et meil on laval kaks jääkaru ja ma tahan pöörlevat lava. Ja siis vaatame, mis juhtub. See võib olla ka mingi postkaart, plakat või olukord, mida ma näen kuskil ja mõtlen: «Vau, see näeb välja suurepärane.»
Näiteks kui tegime Studio Totaliga «Radio Love’i», oli lähtepunktiks üks raadioprogramm Soomes, mis tegelikult oli ka Saksamaal, kus inimesed saavad öösel helistada ja rääkida, mida iganes soovivad. Ja siis arutleb nende üle psühholoog. See oli tegelikult väga huvitav algpunkt, kuna hakkasime läbi vaatama kõiki neid lugusid, panime need kokku ja otsustasime, et laval peab olema küülik, kes töötab raadios. Selline David Lynchi stiilis kombinatsioon: räägitakse normaalselt, aga see, mida publikule näitame, on tegelikult midagi muud.
«Reekviem unistusele» on üsna keerukas materjal. Mis ajendas seda lavale tooma?
Otsisime midagi, mis võiks olla meie «Dream, Dream, Dream»-triloogia viimane osa. Esimene osa oli «Dreams for Sale». Teine osa oli teatraalne film «Dreamworks». Kolmanda osa puhul tahtsime võtta tuntud teose, mis käsitleb unistust kui keskset teemat. Petri pakkus, et see võiks olla «Reekviem unistusele». Juba film oli iseenesest väga teatraalne.
Meil olid autoriõigused raamatule ja seda lugedes avastasin veel allkihte. Minu jaoks ei räägi see ainult unistustest, vaid ka näiteks kapitalismist. Samas teadsin, et pean mõned teemad välja jätma, mida tunnen, et valgenahalise naisena ei ole ma pädev käsitlema. Otsustasin keskenduda laiematele teemadele, nagu unistamine, ja mis juhtub, kui unistus jääb saavutamata.
Mis on need kesksed teemad või sõnumid, mida tahaksite, et publik sellest lavastusest kaasa võtaks?
Ma tahaksin neile mingisugust ilu pakkuda. Minu jaoks on kuidagi nii, et kurbus on tihti käsikäes iluga. See on nagu sama asi, et sa naerad ja sa nutad – need on nii lähedased üksteisele. Ja ma arvan, et see on ka seal «Reekviemis unistusele», sest selles on koos surm ja uus algus, sest unistus on kuidagi uus algus, kui sa selle saavutad.
See kombinatsioon on minu jaoks tõesti ilus ja seda ma tahaksin ka lavale tuua. Seetõttu tegin ka valiku, et meil on laval kaks erinevat pilti. Esimene osa «Unistus» ja teine osa «Reekviem». Seal on lootus, aga siis on ka reekviem.
Kui rääkida protsessist, siis mis on teie arvates olnud kõige keerulisem aspekt lavastamise juures, arvestades, et tegu on väga tehnilise lavastusega?
See on tõesti tehniline. Me kasutame palju videomaterjali ja live-kaameraid, mis tuleb täpselt kokku sobitada laval toimuvaga. See on tehniliselt väga nõudlik, eriti Rakvere laval, kus peame kohandama oma ideid ja nägema, kuidas kõik reaalses ruumis toimib. Ma tean, et video kasutamine ei ole laval midagi uut, aga mulle meeldib see.
Teadsin, et pean mõned teemad välja jätma, mida tunnen, et valgenahalise naisena ei ole ma pädev käsitlema.
Tahaksin proovida leida viise, kuidas seda kasutada nii, et see ei oleks lihtsalt video, vaid seoks kuidagi neid teemasid, mida ma käsitlen. Tegelikult saab montaažiga laval teha imesid ja luua täiesti erinevat tüüpi rütmi – aega venitada. Üheks väljakutseks oli ka võita näitlejate usaldus. Tavaliselt saavad näitlejad arendada oma rolle ja karaktereid järk-järgult, aga siin peavad nad usaldama, et kõik tükid sobituvad lõpuks kokku. See on suur usalduse küsimus.
Te teete Studio Totaliga tihti rahvusvahelisi koostöid. Millised on praegu teatrite suurimad probleemid ka näiteks rahvusvaheliselt?
Üks asi on kindlasti projektide rahastus, kuna rahvusvaheline tegevus on kallim kui kohalike asjade tegemine. See on suur probleem, mida oleme arutanud Soomes, ja kuulsin eile, et ka siin on kultuurivaldkonnas tulemas kärpeid. Loomulikult on lihtne öelda, et meil pole raha, ja siis pole võimalusi asju teha. Samas usun, et raha leidmine on alati võimalik, kui on tahtmist ja soovi midagi teha. Kui idee on hea, siis tasub see alati ennast ära.
Rahvusvaheliste koostööde puhul on alati keeruline panna kokku kahte kultuuri, ja nagu ma ütlesin, pean siin mõtlema, millised inimesed meil publikuna on, sest siinne publik on täiesti erinev näiteks Tallinnast. Ma tõesti loodan, et kohalikud inimesed suudavad selle üles leida ja tahaksid astuda võib-olla veidi välja oma mugavustsoonist.
Erinevate kultuuride ja publikute ühendamine on alati keeruline. Igas riigis ja piirkonnas on erinevad ootused ja vajadused, nii et me peame pidevalt kohanema. Me peame mõtlema, kuidas jõuda nende inimesteni ja pakkuda midagi, mis neid tõeliselt kõnetab.
Kas te usute, et teatritele on hea oma mugavustsoonist rohkem välja tulla?
See on tasakaalu küsimus. Kui teater liigub liiga kiiresti ja riskib liiga palju, võib see kaotada oma publiku. Samas kui teater jääb liiga kinni traditsioonilistesse vormidesse, siis võib ta jääda ajale jalgu. Publik muutub pidevalt: vanemad põlvkonnad, kes varem regulaarselt teatris käisid, ei pruugi enam sinna jõuda, ja noorem põlvkond eelistab sageli teistsuguseid meediume, nagu Netflix või Youtube.
Küsimus on, kuidas pakkuda midagi uut ja põnevat, ilma et kaotaksid oma põhiväärtusi ja publikut. Kuidas ületada see piir, et ka noored oleksid tegelikult huvitatud sellest, mis toimub nendes majades, mis võivad tunduda üsna vanamoodsad? Ma arvan, et sellised produktsioonid, nagu me praegu siin teeme, võiksid olla midagi uut, mida nad võiksid kogeda. Samas, liiga järsk muutus võib viia kriisini. Oluline on leida tasakaal innovatsiooni ja traditsiooni vahel.
«Reekviem unistusele»
Rakvere Teatri 85. hooaja teine uuslasvastus, Hubert Selby jr «Reekviem unistusele» esietendub Rakvere Teatri suures majas 20. septembril 2024
Peamiselt filmina tuntust kogunud lugu on teatri jaoks ette valmistatud mitu aastat
Lavastaja Anna-Maria Lipponeni jaoks on aeg loo lavale jõudmiseks just see õige, kuna ta otsib parajasti uut lavalist esteetikat
«Reekviem unistusele» on lugu rikutud inimsuhetest, tühimikust, mida toob endaga kaasa ühiskonna pealiskaudsus, ja sellest, millega tekkinud auke oma elus täidetakse
Osades Liisa Aibel, Märten Matsu, Silja Miks, Tiina Mälberg jt