NÄDALA FILM ⟩ Kui emaarmastus tuleb koos keti ja ahelaga

Ema on hädas teismelise tütrega: Teele Piibemann ja Katariina Unt filmis «Emalõvi». Foto: Filmikaader

Mis saab, kui meeleheite äärele viidud ema vangistab salamisi oma tütre, lootuses teda päästa?

Helena jaoks algab kõik süü- ja häbitundest, mis filmi alguseks on muutunud juba lämmatavaks.

Helena kulgeb jalgrattaga läbi õhtuse Tallinna kesklinna ja otsib taga oma teismelist tütart. Teda saadavad jalakäijate hukkamõistvad pilgud, justkui oleks iga eestlase postkasti jäetud teade: «Tema vist ei ole hea ema.» Operaator Erik Põllumaa hoiab Katariina Undi mängitud Helenat pidevalt kaadri keskel, rõhutamaks: naine oleks kui kahe maailma vahele lõksu jäänud ning peagi jõudmas dilemmani, mis paneb liikuma ülejäänud filmi.

«Emalõvi» on põnevusfilmi nootidega sotsiaaldraama, mille esimeses kolmandikus seatakse üles perekondlik lahinguväli. Ühel pool eksleb kohaliku noortejõugu ning uimastite mõjusfääri sattunud tütar Stefi (Teele Piibemann), teisel pool seisavad hirmunud vanemad ning noorem vend, kellel on pingetega koduseinte vahel üha raskem toime tulla.