INTERVJUU ⟩ Režissöör Liina Triškina-Vanhatalo: lapsevanemal tuleb iga päev ära tabada oma roll

Liina Triškina-Vanhatalo loodab, et inimesed võtavad kinosaalis või pärast filmi vaatamist hetke, mõtlemaks selle üle, kas ja kuidas nad armastavad. Foto: Madis Veltman

Liina Triškina-Vanhatalo uut filmi on oodatud juba 2018. aastast, kui ilmus tema mängufilmidebüüt «Võta või jäta». Tema uus põnevusdraama «Emalõvi» jätkab vanemliku armastuse küsimustega.

Värske film räägib meeleheitlikust Helenast (Katariina Unt), kes paremate valikute puudumisel otsustab teha äärmusliku otsuse: ta vangistab kontrolli alt väljunud teismelise tütre suvilasse.

Mis oleks põhiline vestlus, mida inimesed võiksid pärast «Emalõvi» vaatamist pidada?

Minu jaoks on filmi sündmuste taga ikkagi armastuse teema. Kuidas armastada nii, et teised aru saaks, et armastus on? Mulle tundub, et vanemate ja laste suhtes eeldatakse, et see on enesestmõistetav, et armastus on olemas, aga see ju kogu aeg muutub ajas, ta ei ole mingi konstant. Ja kuidas aru saada, et armastus üldse jõuab sihtpunkti? Loodan, et inimesed võtavad kinosaalis või pärast hetke, mõtlemaks selle üle, kas ja kuidas nad armastavad. Mitte selle üle, mida teha siis, kui suhtlus on juba luhta läinud.

Kas ajas muutuva armastuse all peate silmas põlvkondlikku muutumist? Seda, kuidas inimpõlved armastust kogevad?

Kindlasti muutub see ka põlvkondade lõikes. Olles erinevate inimestega sel teemal vestelnud, on palju näha, kuidas täiskasvanud räägivad: «nende ajal» mingeid tundeid välja ei näidatud. Elati eelduses, et küllap ema ja isa ikka armastavad. Ja palju on jutuks tulnud seda, kas armastamine ja armastuse näitamine on oskus, mida saab õppida ja edasi pärandada.

Aga ma eelkõige mõtlesin seda, kuidas välja näidata armastust üheaastasele või kolmeteistaastasele. Tõenäoliselt tuleb seda vastavalt vanusele teha erinevalt. Ma ei ütle, et mul oleks tagataskus mingi hea universaalne retsept, aga selles mõttes ei ole armastus konstant.