/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/09/19/16367290t1hb975.jpg)
Liina Triškina-Vanhatalo uut filmi on oodatud juba 2018. aastast, kui ilmus tema mängufilmidebüüt «Võta või jäta». Tema uus põnevusdraama «Emalõvi» jätkab vanemliku armastuse küsimustega.
Värske film räägib meeleheitlikust Helenast (Katariina Unt), kes paremate valikute puudumisel otsustab teha äärmusliku otsuse: ta vangistab kontrolli alt väljunud teismelise tütre suvilasse.
Liina Triškina-Vanhatalo
Eesti filmirežissöör, stsenarist ja monteerija
Režissöörina teinud kaks mängufilmi: «Võta või jäta» (2018) ja «Emalõvi» (2024)
On teinud ka dokumentaalfilme
Mis oleks põhiline vestlus, mida inimesed võiksid pärast «Emalõvi» vaatamist pidada?
Minu jaoks on filmi sündmuste taga ikkagi armastuse teema. Kuidas armastada nii, et teised aru saaks, et armastus on? Mulle tundub, et vanemate ja laste suhtes eeldatakse, et see on enesestmõistetav, et armastus on olemas, aga see ju kogu aeg muutub ajas, ta ei ole mingi konstant. Ja kuidas aru saada, et armastus üldse jõuab sihtpunkti? Loodan, et inimesed võtavad kinosaalis või pärast hetke, mõtlemaks selle üle, kas ja kuidas nad armastavad. Mitte selle üle, mida teha siis, kui suhtlus on juba luhta läinud.
Kas ajas muutuva armastuse all peate silmas põlvkondlikku muutumist? Seda, kuidas inimpõlved armastust kogevad?
Kindlasti muutub see ka põlvkondade lõikes. Olles erinevate inimestega sel teemal vestelnud, on palju näha, kuidas täiskasvanud räägivad: «nende ajal» mingeid tundeid välja ei näidatud. Elati eelduses, et küllap ema ja isa ikka armastavad. Ja palju on jutuks tulnud seda, kas armastamine ja armastuse näitamine on oskus, mida saab õppida ja edasi pärandada.
Aga ma eelkõige mõtlesin seda, kuidas välja näidata armastust üheaastasele või kolmeteistaastasele. Tõenäoliselt tuleb seda vastavalt vanusele teha erinevalt. Ma ei ütle, et mul oleks tagataskus mingi hea universaalne retsept, aga selles mõttes ei ole armastus konstant.
«Emalõvi» algabki raskest pöördepunktist, kus ema ühel hetkel mõistab, et laps on käest libisemas tumedasse tunnelisse, teiste teismeliste keerulise mõjuvõimu alla. Kas seda on inspireerinud tõestisündinud lugu?
Filmi lugu ei ole otsast lõpuni päriselus juhtunud, ent aastal 2018 või 2019 möllas Tallinnas üks noortejõuk.
Võib-olla inimesed veel mäletavad seda, sellest oli meedias palju juttu. Aga eriti kommentaarides hakati nende laste vanemaid risti lööma, justkui emad ja isad oleks kõiges süüdi, sest heas perekonnas sedasi ei juhtuvat. Lausa öeldi, et nad tuleks kinni panna. Isegi meie toonased linnaisad panid kuulivestid selga ja läksid koos politseiga patrullima. Tollane Päevalehe ajakirjanik Joosep Tiks otsis kuidagi välja paar lapsevanemat, kelle noored lapsed sinna gängi kuulusid, ja usutles neid. See päris pikk intervjuu kleepus mulle külge.
Avanes pilt emast ja isast, kes kirjeldasid, kuidas nad igal teisel ööl mööda linna ringi liiguvad oma lapsi otsides. Ühega nendest vanematest ma kohtusin toona ka ise, meil oli pikk vestlus. Just sealt läks mul mõte liikuma: lapsevanema käteta-jalgadeta tundest, kui saad aru, et midagi peab ju tegema, aga kõike on juba proovitud. Lähtusin sellest tundest. Aga need sammud, mida Helena «Emalõvis» teeb, on väljamõeldis.
Film esitab küsimuse: kui pole päriselu reegleid selle kohta, mida tohib või ei tohi, siis mida üks ema võiks teha?
Olen paljude noortega rääkinud ja aru saanud, kui tavaline on nende jaoks psühholoogi või psühhiaatri juures käimine. Nad saavad läbi selle meeletult tundetargaks.
Millest tekib noortel vajadus tõmbuda kuskile jõukudesse? Mis see sütik üldse võib olla, kuigi nad võivad tulla perekonnast, kus armastus justkui ei paista puuduvat?
Ma ei ole noortepsühholoog, aga küllap seesama armastuse näitamise viis. Nagu isegi ütlesid, et armastust «justkui» ei puudu. Kuidas me vanematena teame, et see, mida me teeme, mõjub meie lapsele armastusena või hoopis risti vastupidiselt? Teiseks võib jõukudesse kadumist juhtuda vaatamata sellele, missuguses kodus noor kasvab ja kui hästi või halvasti seal asjad on. Noore ellu saabuv tung protesteerida, leida omale kari, murda piire, tunda adrenaliini, kuuluda kuskile peale kodu – need asjad käivad tema vanuse juurde.
Kui palju selle filmi tegemine äratas teis lootust nüüdisaja lahendustesse, et enesehävituslikke noori aidata? Filmis on stseen, kus psühholoog tuleb lausa koduvisiidile ja annab kõigile pereliikmetele võimaluse oma tunnetest rääkida.
Ma olen lootusrikkam, olen paljude noortega rääkinud – kas või nendega, kes mängivad filmis – ja aru saanud, kui tavaline on nende jaoks psühholoogi või psühhiaatri juures käimine. Paljud neist alustavad väga varakult juba koolipsühholoogi juures. Nad saavad läbi selle meeletult tundetargaks. See on ainult hea, kui noortel see võimalus on ja nende seas see nii normaliseeritud on.
«Emalõvi» viitab ka väga tänapäevastele probleemidele noorte seas, sealhulgas nutitelefonidega filmitud paljastavad videod. Selliste raskustega eelmised noorte põlvkonnad silmitsi ei seisnud. Kui kaugelt emotsionaalselt ja põlvkondlikult te nende juurde tulite? Kui palju ennast nendes tegelastes ära tunnete?
Kui mina olin teismeline, siis oli juba hästi, kui kodus oli juhtmega telefon. Tehnoloogia kui selline oli hoopis midagi muud. Aga tundepõhi on mulle tuttav. See, mis tekib kõigist füsioloogilistest muutustest ning tundest, et üheski kontekstis sind ei mõisteta. Tulevik tundub lõpmatu ja valikuid on lõputult ja iga otsus tundub jube tähtis. Ma arvan, et sellised tunded on olnud vähemalt sada aastat inimestel selles eas.
Milline noor te ise olite?
(Mõtleb pikalt.) Ma olin olude sunnil hästi korralik. Puudutan seda ka filmis, kus kõlab küsimus, kas kõik tüdrukud ongi sellised keerulised, ning ema vastab: tema ei olnud, tal ei olnud selleks võimalust. Kui elu on noorena muus mõttes kaootiline, siis minul käivitus «korralik olemise» ellujäämismehhanism. Distsipliinist sai ellujäämismehhanism.
/nginx/o/2024/09/19/16367291t1h5c6d.jpg)
Teie kodus oli kaos?
Vähemalt mina tunnetasin seda sellisena ja kartsin, et kui ma ise hakkan ka lahmima, siis läheks täitsa jamaks. Aga filmi tehes ma mõtestasin enda jaoks rohkem ema tegelaskuju: millise taagaga keegi vanemlusse astub, kuidas ta seda rolli täidab, mis meid mõjutab ja milliseid otsuseid me igapäevaselt teeme.
See on vist kõige suurem vanemluse väljakutse: iga päev tuleb ära tabada oma roll. Tuleb aru saada, milline see täna peaks olema, et mitte olla liiga pealetükkiv, et samas olla toetav, et mitte ära kaduda, et mitte olla liiga kontrolliv, ja kuidas üldse aru saada, mismoodi armastust välja näidata.
Olete nüüd mitmes mängufilmis vanemliku armastuse teemat puudutanud. «Võta või jäta» rääkis isast, kes peab päevapealt hakkama täiskasvanuks, et väga väikese lapse eest hoolitseda. Uues filmis on tegemist teismelise tütre emaga.
Vaevalt see päris niisama juhtub. Osad armastavad öelda, et juhuseid pole olemas. Ma pärast «Võta või jätat» tükk aega mõtlesin, et teen järgmiseks midagi teistsugust, aga lõpuks jõudsin ringiga tagasi. Lõpuks leppisin sellega, et kui kindlad asjad kõikidest maailma lugudest ja ideedest niimoodi külge kleepuvad ning lahti ei lase, siis ju ma pean nende asjadega veel tegelema.
Kas see on kuidagi kinni mu isiklikus elus, ma ei tea. Aga ma olen veendunud, et kuigi peresuhteid võib kujutada ka argisel moel, on see teema universaalne ja lõppkokkuvõttes mõjutavad absoluutselt kõike. Üksikisikust kuni selleni välja, kuidas riigid omavahel suhtlevad või kuidas me mõtestame ajalugu.
Kui elu on noorena muus mõttes kaootiline, siis minul käivitus «korralik olemise» ellujäämismehhanism.
«Emalõvi» peategelane Helena ei pääse isegi kiirabiarstina töötades noortega toimuvatest õudustest. Kui palju süvenesite kiirabitöötajate maailma?
Mõnede parameedikutega kohtusin. Rääkisin nendega päris pikalt nende töö iseloomust ja nende igapäevastest mõtetest-tunnetest. Selleks et oma tööd igapäevaselt teha, peavad nad püüdma vähem tunda ja rohkem tegutseda. Ja nii nad töötavadki.
Kui ma ühele neist, kes ka ise oli naisterahvas ja ema, kirjeldasin oma potentsiaalse tegelase probleeme ja dilemmasid ning palusin tal meenutada sarnaseid episoode seoses emade ja tütardega, siis sealt tuli lugusid, mida mina jään küll elu lõpuni mäletama. Parameedikud näevad, et paljude väljakutsete taga on varem või hiljem luhta läinud peresuhted.
Filmist jääb mulje, et meil on küll inimeste aitamiseks pandud püsti kindlad struktuurid, aga natuke on vaja nendest raamidest välja astuda või mingit plahvatuslikku mässu, et midagi muutuma hakkaks, sest muidu me kordame lihtsalt ühiskonnas samu protsesse.
Meil kõik valdkonnad maadlevad ressursipuuduses. Kui meil oleks vanematena või oma ala professionaalidena piisavalt võimalust süveneda kõigesse, piisavalt aega, piisavalt ressurssi, siis oleks olukord ilmselt teistsugune. Arvan tegelikult ka seda, et isegi kui meil oleks noorte jaoks kõik võimalused, siis nende soov viskuda kaosesse ja vastanduda, see jääb ikka noortel alles. Või ma vähemalt loodan, et jääb…
Loodate?
Jah, see käib kasvamise juurde. Ei saa ju elust läbi minna sedasi, et kogu aeg on kõikides asjades pehme üksmeel. Siis veel eriti äkki tekib see protest. Soov karjuda, lõhkuda, teha kõike teisiti.