INTERVJUU ⟩ Rainer Jancis: purjus inimesed on lihtsalt kohutavalt tüütud

Rainer Jancisel ilmub uus plaat «Tahkuna kaanon», mida ta kontsertidega ka esitleb. Näiteks 10. oktoobril Viljandi Kitarrifestivalil. Foto: Airi Leon

Meil on tarvis rääkida Rainer Jancisega. Muusiku ja heliloojaga. Tal ilmub peagi uus plaat «Tahkuna kaanon». Samuti tegi ta muusikat oma emale Mai Murdmaale pühendatud tantsulavastusele, mis täna Sõltumatu Tantsu Laval esietendub.

Ka möödub kümme aastat tema suurepärase elulooraamatu «Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist» ilmumisest. Seda on alati põhjust üle lugeda, sest on ta võtnud kindla koha sisse paremate muusika- ja elulooraamatute parnassil. Raamatust vilksab arvestatavalt läbi ka joomist.

Kuna lõppemas on kampaaniakuu, mida nimetatakse kaineks septembriks, mõtlesime meenutada Jancise joomaaegu ja arutleda tõsiasja üle, kuivõrd joomine on hea või halb elu ja kunsti katalüsaator. Kuna tunneme, sinatasime.

«Valgus tunneli lõpus» pälvis ilmudes soodsat vastukaja, avastasin endale üllatuseks, et olin isegi sellest midagi arvustuselaadset kirjutanud. Alati on piinlik lugeda oma vanu tekste. Kuidas sul selle piinlikkusega?

Loomulikult on. Kümne aastaga on ju füüsiliselt kõik keha rakud välja vahetunud, nii et lugejaks on ju mingi täiesti uus koll.

Endal läheb ka meelest ära, mida sa ühes või teises kohas tegelikult öelda tahtsid ja näed kuidagi emotsioonitumat suuremat pilti. No oleks ka imelik pisarsilmil enda kirjutisi lugeda või plaate kuulata. Pigem on just kunst, kuidas neid õppida aktsepteerima sellisena, nagu need on ja mitte näha neid mingite õudsete sohilastena, kellega side on kustunud.

Nõuab suurt sangarlikkust oma loomingule truuks jääda. Selle läbi, mis sa oled teinud, oled sa saanud selleks, kes oled praegu. Seega on see igal juhul hindamatu materjal. Need on sinu aarded. Kui sa ükskord ära unustad, siis oled mitte keegi ja mitte midagi teinud. Ma ei saa garanteerida, et suudan selle intekagi läbi lugeda.