Lahistasin nutta, kui seda hirmsat raamatut lugesin

Margus Konnulale ehk Contrale pole miski püha. Ta rüvetab oma tekstides naise ilu, loodust, loomakesi, linnukesi, putukaid ja isegi rasse. Foto: Taavi Sepp

Kas teist keegi on kuulnud Contrat laulmas? Onu Bella oli tema kõrval ööbik, võin kinnitada. Urvaste kuulsaimale postiljonile meeldis lapsest peale teha «kavvõrõid», aga kui ta neid esitas, pidid ajusid pingutama, et millist tuntud lugu ta jälle solkida võtab. No teate – see polnud enam korralik punk kah mitte, veel vähem räpp. Pigem nagu külaparmude öördus poe taga.

Nüüd on ühtäkki väga auväärt kirjastus Tänapäev Contra luulelamedused suures, ehitusploki formaadis välja andnud ja veel ka kultuurkapitali toel! Selle peale lõpetasin päevapealt suitsetamise, alkoholitarbimise ja kasiinokülastused.

Silmakirjateener sihuke!

Contra ise suitsu pole vist ilmastki teinud, aga paadunud nikotiinikute käest toetust vastu võtta ei häbene. Silmakirjateener sihuke! Jookseb läbi Eesti oma Võru lipuga, jalutab Tartust Riiga nagu see varalahkunud luuletaja, kes Tartu Toomemäel oma kepi najal tulevikku vaatab... Aah, Peterson, Kristjan Jaak. Mitte Jakobson, Carl Robert. (Pagan, need nimed lähevad mul alatihti segi, kuigi esimene on kiitsakas hipi, aga teine laiutava habeme ja prillidega talupoeg.)