:format(webp)/nginx/o/2017/10/24/7244859t1he24b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/09/26/16380658t1h3099.jpg)
Kas teist keegi on kuulnud Contrat laulmas? Onu Bella oli tema kõrval ööbik, võin kinnitada. Urvaste kuulsaimale postiljonile meeldis lapsest peale teha «kavvõrõid», aga kui ta neid esitas, pidid ajusid pingutama, et millist tuntud lugu ta jälle solkida võtab. No teate – see polnud enam korralik punk kah mitte, veel vähem räpp. Pigem nagu külaparmude öördus poe taga.
Nüüd on ühtäkki väga auväärt kirjastus Tänapäev Contra luulelamedused suures, ehitusploki formaadis välja andnud ja veel ka kultuurkapitali toel! Selle peale lõpetasin päevapealt suitsetamise, alkoholitarbimise ja kasiinokülastused.
Silmakirjateener sihuke!
Contra ise suitsu pole vist ilmastki teinud, aga paadunud nikotiinikute käest toetust vastu võtta ei häbene. Silmakirjateener sihuke! Jookseb läbi Eesti oma Võru lipuga, jalutab Tartust Riiga nagu see varalahkunud luuletaja, kes Tartu Toomemäel oma kepi najal tulevikku vaatab... Aah, Peterson, Kristjan Jaak. Mitte Jakobson, Carl Robert. (Pagan, need nimed lähevad mul alatihti segi, kuigi esimene on kiitsakas hipi, aga teine laiutava habeme ja prillidega talupoeg.)
Ja tolle Kristjan Jaagu teekonna võis kodanik Konnula füüsiliselt läbida, ent vaimselt siiski mitte. Petersoni kaunid eesti keelt ülistavad värsid on antud autori vormides mandunud pilkav-mõnitavaiks pamfleteks kõige kauni pihta. Olgu selleks armastus, looduse ilu, ühiskondlikud olud või meesterahva esmane kohus – kaitsta oma kodumaad, minna sõdima.
Autorile pole miski püha. Ta rüvetab oma tekstides naise ilu, loodust, loomakesi, linnukesi, putukaid ja isegi rasse! Tänapäeval on see ütlemata piinlik. Juhan Liiv ei saa enam oma luulest välja võtta seda taunitavat n-tähega sõna, aga Contra kui endiselt elavate kirjas eksisteeriv autor võiks oma tekstid kriitilise pilguga üle vaadata. Seda enam, et Astrid Lindgreni (kes on juba jupp aega surnud) ühe toote ehk Pipi isa pole enam pikalt «n»-kuningas – mitmeis värskeis tõlkeis või tõlgendusis.
Seda enam üllatab mind, et antud «kogutud teosele» on eessõnu kirjutanud mitmed tuntud ning austatud inimesed, ja kiitvaid selliseid. Häbene või silmad peast! Taive Särg on eessõnas öelnud: «Öeldakse, et Contra on keele pidu!»
Sellisel labrakal mina viisaka inimesena küll viibida ei söandaks. Tahtmatult meenub kadunud Mauri Raus, kes napsusena iga kord mulle, süütule neiule, oma vägevat riista kiitma hakkas. Temagi luules laiutas hirmus spordipisik, nagu Contralgi. Olen korduvalt öelnud, et sport on tervisele kahjulik, aga kes mind kuulab! Eriti tõhusad on traumad tulema igasuguste pallimängude puhul.
Lahinal nutma ajab
Keegi tuvastamatu võrdleb kohe algul Margus Konnulat sibulaga, aga tõdeb, et erinevalt sibulast ajab Contra naerma. Mind küll mitte. Lahistasin raamatut lugedes aiva nutta ja nende hukkasaanute kokkulugemine läks ühel hetkel käest ära. Vahepeal tundus, nagu viibiksin kuskil luulelises koonduslaagris laibamägede keskel. Kui Contra parasjagu oma värssides kedagi ei tapa, kõnnib ilma mööda ringi, udjakas seljas, ning materdab valimatult kõiki, kes vaid ette jäävad. Oma koosa saavad ka tublid ametnikud, kes usinalt oma igapäevast rasket tööd teevad, sotsiaaltöötajad näiteks. Kuid mitte ainult.
Positiivse poolena tuleb välja tuua, et toodab Contra oma värsse üpris mitmes keeles. Raamatus on esindatud nii võru, inglise, läti kui isegi vene (oh õudust!) keel.
Teos on üllitatud, tähistamaks autori poole sajandi vanuseks saamist. Selles eas inimene võiks juba kainelt mõelda, et mida kõlbab paberisse panna, mida mitte.
Raamatu pealkiri on tabav: «Ma viskan teie pihta munadega märki». Nii see on. Ärge soetage enesele seda teost, kui pihta saada ei taha!
RAAMAT
/nginx/o/2024/09/26/16380659t1h065c.jpg)
Contra
«ma viskan teie pihta munadega märki»
Tänapäev, 2024
348 lk