KUNST JA POPP ⟩ Kas ehituspood võib mõjuda seksikalt?

Teutooni disko: Gerhard Richteri «1025 värvi» PoCo-s. Foto: Eero Vabamägi

Eelmine kord lõpetasime Arvo Pärdiga, nüüd on põhjust temaga alustada. Ringliikumine ja enesele viitamine – seda armastab meie rubriik, on armastanud popkunst ja armastab ka meie tänane kangelane, Saksa maalikunstnik Gerhard Richter. Pärt on Richterile pühendanud teose. Richteri teoseid on eksponeeritud Pärdi muusika saatel. Richter on ühtlasi üks maailma rikkamaid kunstnikke. Mu lemmikkunstnikke ka.

Pärt ja Richter justkui poleks kuigi sarnase ampluaaga loojad. Üks on ajanud rohkem või vähem «kapitalistliku realismi» asja ja teine vaadanud ajatutesse, metafüüsilistesse kaugustesse. Õnneks on Richteri tegevuse skaala siiski piisavalt lai, et teda päris ühte kohta taandada ei saa. Ja isegi kui saaks, siis ükskõik milliseid teoseid, olgu nad esmapilgul nii erinevad kui tahes, saab ju kokku sobitada.

Kokku- ja lahkusobitamise matemaatilis-silmamasseerivat kunsti on ta teinud ka PoCo kollektsiooni kuuluvas teoses «1025 värvi» (1974). Sõitsin hiljuti rongiga mööda angaarist, mille peale oli kirjutatud «ehituseks». Mõtlesin, et oleks ju huvitav perversiooni liik, kui inimesed tunneksid seksuaalset erutust kokkupuutest ehitustarvikute ja -materjalidega. Umbes sarnase impulsi sai Gerhard Richter 1960ndate keskel ehituspoest, kui nägi seal kõige tavalisemat värvikaarti ja see teda elu muutvalt kõnetas.