/nginx/o/2024/09/26/16381566t1h2069.jpg)
VAT Teatris esietendus kaasaegse rootsi näitekirjaniku Jonas Hassen Khemiri «Peaaegu võrdsed». Khemiri, kelle ebajumalad on selline kooslus nagu Vladimir Nabokov, Marguerite Duras ja räppar Nas, kirjutab lääne inimese väikestest ja suurtest muredest. «Peaaegu võrdsed» on lugu rahast. Raha pole elus peamine. Ometi muutub raha peategelaseks kohe, kui seda hakkab väheseks jääma.
Khemiri on isa poolt tuneesia päritolu ja kirjutab vahel erineva etnilise taustaga rootslastest. Tema esimene romaan oli Rootsi 2004. aasta ostetuim. Eesti keeles on ilmunud 2015. aasta «Kõik, mida ma ei mäleta», mis võitis Rootsi tähtsaima kirjandusauhinna ja tõi kirjaniku Eestisse festivalile Head Read.
«Rootsi ei asu meist väga kaugel, aga ometi ei ole Khemiri näidendid, mida on lavastatud Saksamaal, Norras, Rootsis, Soomes, Taanis, Kreekas, Ameerikas, jõudnud meie professionaalsetele lavalaudadele,» imestab tüki lavastaja Margo Teder. Ta lavastas kunagi T-Teatri üliõpilastega Khemiri «Invasiooni». «Mul on sellest siiani väga soojad mälestused,» ütleb ta.
Kui küsida, mis teda autori juures inspireerib, eelistab Teder vastata Khemiri sõnadega intervjuus Gerard Raymondile: «Teatrisse minnes tunnen vahel suurt väsimust ja mõtlen, et seda saaks ka kodus vaadata. Mulle väga meeldib olla sellises teatris, kus ma tunnen, et seda ei saa kuskil mujal paremini kogeda. Nii et mulle meeldib näha näidendit, millest oleks väga raske filmi teha. Eri rollidesse minek on miski, mida mulle meeldib teatris vaadata. Mõnele näitlejale ei meeldi tegelikult minu näidenditega töötada, sest nad vajavad dramaatilist kõverjoont, alguspunkti siin ja lõpp-punkti seal. Ma vajan näitlejaid, kes naudivad sekundi murdosa, kui kehastatakse ühte tegelaskuju, öeldakse kolm rida ja seejärel lahkutakse sellest tegelasest.»
Teder ütleb, et VAT just sellist stiili viljelebki: «Kasutame tihti lahtist, mängulist vormi. Khemiri ja VAT sobivad suurepäraselt kokku.»
Moraalitsema ei kipu
«Peaaegu võrdsete» eelmise aasta lavastuse kohta Pittsburghis kirjutati, et natuke liiga moraalitsev. Kuidas seda vältida?
«Mina vaimustusin sellest näidendist just seetõttu, et puudub igasugune didaktilisus,» sõnab Teder. «Khemiri loodud tegelased on ühtaegu (hale)naljakad ja traagilised. Vaid paari dramaturgilise käiguga muudab autor ohvri kurjamiks või paneb mind algselt ebasümpaatsena mõjunud tegelasele kaasa tundma. Kuna teeme VATis üksjagu lavastusi noorele vaatajale, on ebavajaliku õpetlikkuse vältimine meie jaoks alati oluline teema. «Peaaegu võrdsed» pole noortekas, kuid olen kindel, et näiteks gümnaasiuminoored tunnevad end selles loos ära küll.»
Tundub kunagise VATi menutüki «Estonian Hikikomori» sugulane: üldistusvõimeline, mõtlemapanev. Teder lavastas selle 2015. aastal. Sootsiumi eest tuppa sulguvad hikikomori’d selles olid Jaapani ületöötamist soodustava eluolu tagajärg. «Kaasamõtlemist soodustava sisuga tükk,» kiitsid teatriblogijad Harrastuskriitikud ja andsid punkte 4/5.
See näidend on ju kirjutatud kümmekond aastat tagasi, kuid kirjeldab tänast Eestit kõheda täpsusega. Eks me oleme nüüd siinpool merd nii kaugel kui Rootsi kümnendi eest.
Lavastaja Margo Teder
«Khemiri on küll rootsi autor, ent tema näidend on piisavalt üldistusvõimeline, et tunneksime selles ära ka Eesti. Sellepärast pole me selles lavastuses ka Rootsi kontekstile keskendunud. Meid ikkagi huvitab see, kuidas inimesed saavad hakkama rahaga. Või selle puudumisega,» räägib Teder.
«Olen Rootsis korduvalt käinud ja tunnen enda arust seda riiki võrdlemisi hästi. Minu jaoks on Rootsi aga meile, eestlastele, suurepärane suunanäitaja, missuguseid väljakutseid üha kerkiv elatustase endaga kaasa toob. See näidend on ju kirjutatud kümmekond aastat tagasi, kuid kirjeldab tänast Eestit kõheda täpsusega. Eks me oleme nüüd siinpool merd nii kaugel kui Rootsi kümnendi eest.»
Eriilmelised külalisnäitlejad
Aasta algul esietendus Rakveres «Esimene armastus on revolutsioon». Teder lavastas, mängib Loviise Kapper, kes mängib ka nüüd. Kuivõrd on vaja logistikat, et jõuaks mõlemat?
«Loviise mängib hetkel ka lõpule jõudvas «Haihtuvas Tallinnas», nii et ta on praegu palju VATis. Meil ongi külalisnäitlejatega kuidagi niimoodi kujunenud, et kui kui juba tullakse üht rolli tegema, siis tavaliselt jäädakse kohe mitmeks tööks järjest. Erand on Elina Reinold, kes mängib külalisnäitlejana paljudes meie lavastustes juba viimased üheksa aastat.»
Teder osutab, et VAT-debüüdi teeb «Võrdsetes» Theodor Tabor. «Üldse on meil suurepärane trupp: VATi tuumik ja neli väga eriilmelist külalisnäitlejat. Eks logistika on nende kõigiga keeruline, aga kui huvi on olemas, siis leiab ju alati lahenduse. Isegi Rakverega.»
/nginx/o/2024/09/26/16381567t1h8afe.jpg)
Äsjasest lavakooli juhist Jaak Printsist, kes samuti tükis mängib, sai proovide ajal Von Krahli teatri uus juht. «Tore, et sain Jaak Printsi nõusse – viimati mängis tema VATis 2018. aastal esietendunud mustas komöödias «Pilgatud pimedus». Huvitav, et kuigi «Pimedus» ja «Võrdsed» on sisu poolest väga erinevad lood, esineb mingi lustlikkus ja halastamatu huumor neis mõlemas,» mõtiskleb Teder.
Mida Von Krahli juht küsib külalisnäitlejana proovides? «Näitlejad küsivad proovis enamasti küsimusi, mis on seotud nende tegelaskujuga. Aga Jaak Printsi ja Elina Reinoldi populaarseim küsimus on, et kas saaks veel kord proovida. Kogenud näitleja teab, et kordamine on tarkuse ema.»
Paul Rudd on öelnud, et kõige keerulisem oli meelde jätta Neil LaBute’i teksti, sest seal on vahel «um» ja «like» ja sellised sõnad. Keerulisem kui Shakespeare’i. Milline Khemiri on?
«Näitlejatel on kõige keerulisem jätta meelde kordusi. Näiteks kui eri stseenides öeldakse PEAAEGU sama asja, aga natuke teises sõnastuses. Pikad loetelud, aastaarvud, tundmatud nimed on keerulised, ja loomulikult poeesia. Aga poeetilist teksti pole raske meelde jätta. Murelikuks teeb olukord, kui tekst tõesti meelde ei tule. Tavateksti puhul saab näitleja lihtsalt oma sõnadega edasi minna, aga antud juhul, kui ise poeet ei ole, on olukord keerulisem. Khemiri tekst on pähe õppimiseks pigem raske, sest sisaldab loetelusid, kordusi ja monolooge. Aga kui see on omandatud, siis väga vaimukas kuulamine.»
Teder töötab VATis 1997. aastast. Ta nõustub, et 40-aastaseks saamise paiku tuleb justkui uus hingamine. «Nüüd olen juba järgmisse kümnesse hüpanud, kuid see hea tunne, mis pärast 30ndaid tuli, on ikka alles,» sõnab ta. «See on hea vanus. Iga päevaga tekib rohkem oskusi, kuidas maailma kõrvalt vaadelda. Ja Khemiri näidend on kõrvalpilgu otsimiseks suurepärane materjal.»