/nginx/o/2024/09/26/16381566t1h2069.jpg)
VAT Teatris esietendus kaasaegse rootsi näitekirjaniku Jonas Hassen Khemiri «Peaaegu võrdsed». Khemiri, kelle ebajumalad on selline kooslus nagu Vladimir Nabokov, Marguerite Duras ja räppar Nas, kirjutab lääne inimese väikestest ja suurtest muredest. «Peaaegu võrdsed» on lugu rahast. Raha pole elus peamine. Ometi muutub raha peategelaseks kohe, kui seda hakkab väheseks jääma.
Khemiri on isa poolt tuneesia päritolu ja kirjutab vahel erineva etnilise taustaga rootslastest. Tema esimene romaan oli Rootsi 2004. aasta ostetuim. Eesti keeles on ilmunud 2015. aasta «Kõik, mida ma ei mäleta», mis võitis Rootsi tähtsaima kirjandusauhinna ja tõi kirjaniku Eestisse festivalile Head Read.
«Rootsi ei asu meist väga kaugel, aga ometi ei ole Khemiri näidendid, mida on lavastatud Saksamaal, Norras, Rootsis, Soomes, Taanis, Kreekas, Ameerikas, jõudnud meie professionaalsetele lavalaudadele,» imestab tüki lavastaja Margo Teder. Ta lavastas kunagi T-Teatri üliõpilastega Khemiri «Invasiooni». «Mul on sellest siiani väga soojad mälestused,» ütleb ta.
Kui küsida, mis teda autori juures inspireerib, eelistab Teder vastata Khemiri sõnadega intervjuus Gerard Raymondile: «Teatrisse minnes tunnen vahel suurt väsimust ja mõtlen, et seda saaks ka kodus vaadata. Mulle väga meeldib olla sellises teatris, kus ma tunnen, et seda ei saa kuskil mujal paremini kogeda. Nii et mulle meeldib näha näidendit, millest oleks väga raske filmi teha. Eri rollidesse minek on miski, mida mulle meeldib teatris vaadata. Mõnele näitlejale ei meeldi tegelikult minu näidenditega töötada, sest nad vajavad dramaatilist kõverjoont, alguspunkti siin ja lõpp-punkti seal. Ma vajan näitlejaid, kes naudivad sekundi murdosa, kui kehastatakse ühte tegelaskuju, öeldakse kolm rida ja seejärel lahkutakse sellest tegelasest.»