Lembit Saarts 100: kui värvil on rikkust, on vormil täiust

Lembit Saarts ja Indrek Hirv Saartsi ateljees Tartus, mai 1983. Foto: Jaan Klõšeiko/Eesti Kunstimuuseum

Homme möödub sada aastat omanäolise maalija ja pikaaegse kunstiõpetaja Lembit Saartsi sünnist. Üks Lembit Saartsi juhtmõtteid oli Paul Cezanne’i öeldud lause: kui värvil on rikkust, on vormil täiust.

Lembit Saarts sündis 28. septembril 1924. aastal Tartumaal Vana-Kuuste vallas Rebasel. Koolitee viis ta algul kodu lähedale Sipe algkooli ja edasi Tartusse. Hugo Treffneri gümnaasium oli üks viimaseid selles koolide reas.

Kunstiõpingud Tartus algasid Lembit Saartsil Teise maailmasõja aastail Tartu kõrgematel kujutava kunsti kursustel (1942–1944). Pärast sõjasündmustest tingitud väikest pausi jätkusid need Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, mis tegutses 1950ndate alguseni.

Õppejõududena olid koolis endiselt tegevad omaaegse Pallase koolkonna suured meistrid, mistõttu Tartu kunstiinstituudi perioodi on ka pärapallase ajaks kutsutud. Toonaste õppejõudude Ado Vabbe, Aleksander Vardi, Johannes Võerahansu jt kunstikreedo pärines 30ndate Pariisist.

Kõik nad olid lühemat või pikemat aega õppinud Pariisi vabaakadeemiates. Seega kogenud värvi-valguse-varju maagilist koosmõju toonases kunstnike Mekaks nimetatud valges linnas, oma kunstnikukätt harjutanud rahvusvahelises seltskonnas.

1944. aasta sügisel Tartus uuesti alanud kõrgem ametlik kunstikoolitus oli nõukoguliku pitseriga. Moskvast ja Leningradist lähtuva sotsialistliku realismi teooria oli muutunud domineerivaks. Reaalne õppetöö oli sisuliselt laveerimine oskuste ja teadmiste vahel, mis olid juhendajatel omandatud varasemal eluperioodil, ning uue võimu reeglitega kohandumine bürokraatia võtmes.