Mirjam Mesak: kunagine diivade aeg suures ooperis on läbi, nüüd tuleb kõigil kõvasti tööd teha

Ooperilaulja Mirjam Mesak: «Me oleme ju lõpuks ka perfektsionistid». Foto: Wilfried Hösl

Mirjam Mesak pälvis eile, rahvusvahelisel muusikapäeval Eesti kultuurkapitali preemia silmapaistvate saavutuste eest rahvusvahelistel ooperilavadel.

Tema jõudmine ühte maailma olulisematest ooperimajadest, Baieri riigiooperisse, võib paista järjekindla teekonnana suure sihi poole: ETV laste laulustuudio Eve Viilupi juhtimisel ja «Laulukarusell», kooliteater Tallinna 32. keskkoolis, Otsa kool (kaks korda Eurovisioonil taustalauljana!), edasi London Guildhalli mainekas muusika- ja draamakool ning siis suur lava Münchenis, teatris, mil enam kui 350-aastane ajalugu ning kus on teiste seas esietendunud rida Wagneri olulisemaid oopereid ja mitmed Mozarti teosed.

Kuid Mirjamiga kohtumise järel jääb meelde tema otsekui möödaminnes öeldu: «Eks esimesed aastad möödusid ikka kõvades pisarates ka. Vahel lõpetasin ikkagi kuskil pingil nuttes, et mida ma siin üldse teen.»

Ta rääkis Londonist, kuhu siirdus Otsa kooli järel edasi õppima, selge unistuse ja sooviga, et temast peab saama ooperilaulja. Kodusest Eestist suurlinna jõudes sai ent üsna kiirelt selgeks, et seal ei oodanud teda mitte keegi.

«Londonis ei oota keegi kedagi. See oli tohutu konkurss. Ma proovisin sinna (Guildhalli muusika- ja draamakooli – toim) kolmel järjestikul aastal. Igal aastal sain sammu võrra lähemale ja lõpuks kolisin sinna mõned kuud enne katseid, et ette valmistada juba kohaliku õpetajaga,» meenutab Mesak enam kui kümne aasta tagust aega.