ARVUSTUS ⟩ Lavaka tudengite püha jõgi lükkab ukse avali

Püha Jõe kättemaks: lavaka tudengite lavaline liikumine on läbimõeldud. Foto: Siim Vahur

EMTA Lavakunstikooli XXXII lennu esimene diplomilavastus «Püha Jõe kättemaks» on põnev sissejuhatus nüüdseks kolmandale kursusele jõudnud tulevaste lavastajate ja näitlejate teekonnal kooli lõpetamise ja teatriellu astumise poole.

Kergitasin üllatunult kulmu, kui kuulsin, et tudengid on valinud lavastuse alusmaterjaliks soome-eesti kirjaniku Aino Kallase samanimelise novelli, mis ilmus esmakordselt ligi sajand tagasi, 1930. aastal. Mis pani neid valima tugeva ajaloolise taustaga, pisut naiivse rahvusromantilise loo jõe pühadusest? Mis kõnetab tänast noort vanemasse eesti keelde tõlgitud lühijutus, kus omavahelisse võitlusesse astuvad saavutusvajadus ja ebausk, «sakste» maailm ja talupoegade tarvidused? Või ikkagi on meie loomusesse juurdunud teemad, mis kõnetavad põlvkondadeüleselt ning mida tasub meeles hoida ka sajandeid hiljem?

Lavakooli XXXII lennu debüütlavastuses jääb silma, et teatrikülastaja tähelepanu suunatakse ennekõike lavastajatudengitele: Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Robi Varul ja Oliver Reimann. Nendest on pikemalt juttu kavalehel, nad saavad ka esimestena sõna meedias. Tulevased lavastajad on hea näide koostööst: kuidas kuluaarides neljakesi oma vaidlused sirgeks vaielda, kokkulepped ära sõlmida ning alles seejärel näeb publik terviklikku tulemust. Lisaks lavastamisele on noored lavastajad enda kanda võtnud ka loo dramatiseeringu.