ARVUSTUS ⟩ Roti rumba ehk järjest ohtlikumaid tuure võttev mäng

«Roti Rumba» Foto: Rebecca Green

Mind on pikalt saatnud mõte anda lisaks muude teatri aastaauhinna kategooriate kõrval välja tunnustust parima lavastuse pealkirja eest. «Roti Rumba» kõlab lihtsalt nii kutsuvalt, kõrva paitavalt, salapära tekitavalt ning karaktereid kehtestavalt, et kas pealkirja õnnestumisest edasi peaks üldse analüütiline või konstruktiivselt kriitiline olema? Õnneks on «Roti Rumba» krõbistaval tiimil lisaks tiitlipoeesiale palju sisuliselt edasiviivat ning küsitavat jagada, kirjutab Henri Hütt lavastusest Kanuti Gildi SAALis.

Alustame algusest

Kui võiksin midagi enda supervõimeks pidada, siis üks on kindlasti tähenduslike hetkede tunnistajaks olemine. Nii juhtus 2022. aasta suvel Massiarus, Massia residentuuri ruumides, Tantsumassiivi-nimelisel (tantsu)kunstnike nädalasel kogunemisel, mil Anumai Raska, Liisbeth Horn ja Kärt Koppel (edaspidi siin tekstis hellitavalt Roti-trio) tegid esimesi samme selle lavastuseni metamorfeerumiseks. Tundsin juba siis metafüüsilist äratundmise tunnet, kui nemad kolm panevad pead kokku, võib tulemuseks tulla vaatemängulisele ilule karmist kõrerpeeglist otsavaatamise virvarr.