Kolmel päeval viibib Stanley Eestis, et näidata Tartu Elektriteatris ja Tallinnas Sõpruse kinos nelja oma mängufilmi.
Tundute isiksusena ja filmitegijana nagu tõeline maailmarändur. Millised kohad maailmas teid kõige rohkem hämmastavad?
Olles justkui saanud Montséguri saadikuks ja reklaamnäoks, julgustan alati inimesi Püreneedesse rändama. Igaühel tasuks vähemalt korra elus veeta üks salapärane öö mäe peal – eriti siis, kui taevas kumab täiskuu.
Millest algas teie armastus Montséguri vastu, kus olete veetnud palju aastaid?
Esimest korda läksin sinna 1990. aastal ja mul hakkas kohe kõhe. Järgmistel aastatel tagasi pöördudes kõndisin Montséguris ettevaatusega. Tundsin end haavatavalt, nagu ookeanis ujudes hõõruks miski vastu jalga ja sa ei suuda ette kujutada, mis seda vee all teha võis. Pidin kümme aastat kohalikku ajalugu uurima, et mu suhe Montséguriga muutuks sügavamaks. Olles 17 aastat sealset lossi külastanud, hakkasin sellest mõtlema kui kodust. Minus tärkas usk jõududesse, mis seal toimetavad, korraga tundsin end kaitstuna.
Aastatel 2007–2017 oli see mu püsiv elukoht. Otsustanud kaitsta lossi oma eluga, loobusin Londoni korterist ja ütlesin välismaailmast lahti. Iidsed feodaalsed paigad justkui otsiks teenreid ja rüütleid, kes neid paiku valvaks. Trubaduure, kes laulaks laule sealsetest kunagistest sündmustest. Mida rohkem seda teha, sest rõõmsamaks ja jõudsamaks paistavad sellised kohad muutuvat. Umbes kümme aastat kontrollis Montségur minu elu, ma töötasin täiskohaga lossi heaks.