Charles Aznavour 100 – ameti tarvis on vaja õiget nina

Charles Aznavour vaimustatud daamidele autogramme jagamas. Foto: Joop Van Bilsen/Anefo/Wikimedia Commons

Prantsuse laul ehk chanson on alates 1950ndatest palju muutunud, nagu meeleolumuusika kogu maailmas. Muutunud on muusikastiilid, lauluteemad, esitamise viisid. Suure osa tänapäeva prantsuse laulust on hõivanud multikultuursus. Vähe on artiste ja laulukirjutajaid, kes kõik need kümnendid on ajaga kaasa liikunud ning publikumagnetiks olnud. Üks nendest on Charles Aznavour.

Charles Aznavour, sünnijärgse nimega Šahnur Vaghinak Aznavurjan, sündis 1924. aasta aprillis Pariisis armeenia emigrantide peres. Tema vanemad olid kodumaalt põgenenud türklaste korraldatud genotsiidi eest ja pidid jõudma USAsse, kuid see plaan jäi teostamata. Perekonnas oli laulmine ja teatrikunst kõrgelt hinnatud ning juba lapsepõlves osales Charles, kes oma nime üheksa-aastaselt ise prantsuspäraseks muutis, teatrikoolis. Laulupisik temas oli siiski tugevam ja nii otsustas noormees laulja ameti kasuks.

Edu oli karjääri alguses raske tulema, sest lavade niiditõmbajad-mänedžerid arvasid, et tal puudub selleks tööks vajalik hääl ja lavavälimus. 1940ndate lõpul olid maailmas meesikoonideks Frank Sinatra, Clark Gable, Jean Gabin, Maurice Chevalier jt, kellel kõigil oli pakkuda dändilikku välimust ning mehisemat häält. Charles Aznavour leidis endale lavapartneri Pierre Roche’i, kes lõi ühistele lauludele meloodia, ning Charles’i osaks jäi teksti kirjutamine.