:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
/nginx/o/2024/10/03/16395789t1hbcaf.jpg)
Postimehe kirjastus andis välja Aleksandr Solženitsõni suurteose «Gulagi arhipelaag». Esimest korda ilmus see eesti keeles 1990. aastal hiigeltiraažis – 60 000 eksemplari –, tõlkijateks Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik. Uues väljaandes on teksti mõnevõrra toimetatud.
Kui ma esimest korda kuulsin 1970ndatel Ameerika Hääles sõnu «Gulagi arhipelaag», siis oli läbi segajate sahina raske aru saada, millest jutt, arvasin alguses, et see mingi saar. Teadlikum sõber andis lugeda 1963. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Solženitsõni jutustuse «Üks päev Ivan Denissovitši elus» ning ma sain kiiresti need mõisted paika, milleta Venemaa ajalugu pole võimalik aru saada: võimu karistamatu vägivald, vanglad, tsoonid, vangilaagrid, küüditamised ja räigelt kontrollitud elu.
Selgeks sai seegi, et isegi olemata vahetus kokkupuutes ühegi nimetatud nõukoguliku nähtusega, elasid selles kurjuse impeeriumis ikkagi nagu suletud Gulagi saarestikus, sest peale meeleheitliku põgenemise üle riigipiiri siit praktiliselt muud väljapääsu polnud.
Gulag
/nginx/o/2024/10/03/16395796t1hd11a.jpg)
- Ka GULAG (ГУЛАГ; Главное управление лагерей – laagrite peavalitsus), Nõukogude sunnitöölaagrite süsteem, loodi ametlikult 1930. aastal, kuid Lenini korraldusega suleti inimesi koonduslaagritesse juba 1918. aastast ning 1920ndatel nende võrk laienes ja suurenes.
- Solženitsõni teose järgi on Gulagist saanud kogu Nõukogude repressiivaparaadi üldmõiste.
- Paljud Gulagi vangilaagrid paiknesid NSV Liidu kõige kaugemates ja külmemates piirkondades, et võtta rahvamajanduse jaoks kasutusse ressursse.
- Tippajal oli selles 476 laagrikompleksi, millest igaüks koosnes mõnikord sadadest üksiklaagritest. Neist käis Stalini ajal läbi umbes 18 miljonit inimest. Koos kuue-seitsme miljoni asumisele saadetuga ulatus sel ajal karistatute osakaal 15 protsendini ühiskonnast. Gulagile allusid peale vangilaagrite ka asumisele saadetuile mõeldud eriasulad.
Teos on kirjutatud seitsmes osas, mis on mahutatud kolme köitesse. Osade pealkirjad kõlavad ka juba nagu Lenini ja Stalini rajatud riigi elu kontsentraat: «Vanglatööstus», «Igiliikumine», «Hävitamis- ja töölaagrid», «Hing ja okastraat», «Sunnitöö», «Sundasumine», «Stalinit ei ole». Viimase pealkirja sõnumi võtab kokku peatükk «Valitsejad vahetuvad, arhipelaag» jääb. Kuigi Solženitsõn jõudis elada ka Vladimir Putini võimu ajal, jäi tal võib-olla märkamata, kui õigus tal oli arhipelaagi jäävuse suhtes, sest 2008. aastal, kui kirjanik suri, hakkas Venemaa järjekordse juhi koletuslikkus välja tulema.
Nobelisti eluteele sattus hulk eestlasi
Kirjastusel oli kavas uue eestikeelse väljaande iga köite ette lisada eesti autorite kirjutatud sissejuhatus, kuid kirjaniku USAs elavad pärijad ei andnud selleks luba, mistõttu anti need välja omaette esseekogumikuna. Kõik kolm autorit – Imbi Paju, Mart Laar ja Eerik-Niiles Kross – analüüsivad Solženitsõni elutöö ja «Gulagi arhipelaagi» erinevaid külgi ja tähendusi, mis moodustab suurepärase sissejuhatuse nii konkreetsele suurteosele kui ka kogu Solženitsõni loominguga tutvumisele.
1970. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat on märkimisväärselt seotud eestlaste ja Eestiga. Eestlasi on jätkunud nobelisti elutee kõigile etappidele, mis eelnesid tema naasmisele Venemaale 1994. aastal. Esseekogumiku saatesõnas viitab kirjanduskriitik ja kultuuriloolane Aivar Kull Imbi Paju leiule vahetult enne uustrükki eesti keeles: USAs Hooveri Instituudis Stanfordis Ida-Euroopa osakonnas töötas pagulaseestlane, bibliograaf ja tõlkija Hilja Kukk, kes abistas Solženitsõnit 1976. aastal tema arhiivitöös.
Kirjanik Imbi Paju toob essees «Solženitsõn hea ja kurja vahel» välja seoseid Eesti ja eestlastega, räägib riigitegelase ja juristi Arnold Susi otsustavast mõjust Solženitsõni maailmavaate kujunemisele. Nobeli kirjanduspreemia laureaat on ise rõhutanud, et Susi mõju tema kirjanduslikule loomingule on olnud määrav.
Punaarmee ohvitserina 1945. aasta alguses Ida-Preisimaale sattunud Solženitsõn oli vapustatud punaarmeelaste erakordselt jõhkrast vägivallast tsiviilelanike kallal. Teame Ukrainas toimuva põhjal, et Vene sõdurite käitumises vallutatud aladel pole midagi muutunud.
/nginx/o/2024/10/03/16395790t1h629e.jpg)
Imbi Paju kirjutab, et vanematelt sai Solženitsõn kaasa lugupidamise hariduse vastu ning religioossuse. Kuid õrnas kasvueas nägi ta, kuidas punavõim hävitas kirikuid ja jälitas kirikuskäijaid – see ja koolisüsteemi ajupesu tegid oma töö ja nii sai temast mõneks ajaks kommunistlike veendumustega Nõukogude noor.
Sügav huvi ühiskonna ja ajaloo vastu ning loomupärane õiglustunne viisid ta sõja-aastail tõsisesse sisemisse konflikti valitseva süsteemiga, mille tõttu ta heideti Moskva Lubjanka vanglasse. Paju toob välja, et olles tavaline Nõukogude ohvitser ja haritlane ning läbi imbunud tavalisest suurvene mõttemallidest, polnud Solženitsõnil aimugi Euroopast, euroopalikest väärtustest ja eurooplastest. Vanglas sattus ta kongis nr 53 kokku eesti advokaadiga, kes oli aktiivse ühiskonnategelasena olnud Otto Tiefi valitsuse liige – Paju rõhutab, kui erinevad ja isegi vastandlikud olid need maailmad, mida need mehed esindasid.
Kasvutingimustest hoolimata oli Solženitsõn «venelane, kel olemuslikus süvakihis oli ometi erakordne ehe võime tabada igavikulisi väärtusi ning vaist eristada tõde valest koos pidurdamatu tungiga seda tõde tunnetada». See on Paju toodud tsitaat Heli Susilt, kelle isaga Solženitsõn 1945. aastal kambrit jagas.
Aleksandr Solženitsõn
:format(webp)/nginx/o/2024/10/03/16395805t1h3886.jpg)
11.12.1918–3.08.2008
Haridus:
- Rostovi ülikool, matemaatika-füüsika eriala
:
- 1942–1945 suurtükiväe ohvitser
- 1945–1953 vangilaagris ja asumisel
- 1962 esimene avaldatud teos «Üks päev Ivan Denissovitši elus»
- 1970 Nobeli kirjanduspreemia
- 1973 Pariisis avaldati «Gulagi arhipelaag. 1918–1956»
- 1974 saadeti NSV Liidust välja
- 1994 naasis Venemaale
:
- «Asja huvides» (1964)
- «Elagem ilma valeta» (1979, 2006)
- «Vähktõvekorpus» (2000)
- «Esimeses ringis» (2001)
- «Rusudes Venemaa» (2001)
- «Lenin Zürichis» (2018)
- «Lenin Petrogradis» (2019)
Vene kirjanik on kirjutanud, et Arnold Susi esindas nende kongis tagasihoidlikult ja väärikalt Euroopat. Ta nimetas Susit «vana kooli meheks», haritud inimeseks kõige laiemas mõttes, mille juurde kuulub lugupidav suhtumine igasse inimesesse. Paju sõnul imetles Solženitsõn Arnold Susi murdumatust vägivaldse režiimi ees. «Gulagi arhipelaagis» selgitab ta: «Kuid lihtsalt «jää ellu» ei tähenda veel iga hinna eest. «Iga hinna eest» tähendab – teise elu hinnaga.»
Susilt saadud ülevaated Eesti iseseisvuse sünnist ja kahekümnest vabadusaastast ning demokraatliku süsteemi olemusest läksid Solženitsõnile hinge. Temast kujunes kummaline marksisti ja demokraadi segu, nagu Susi tema kohta on öelnud. Kongikaaslase kohta on Paju toonud ära ka järgmised Susi sõnad: Aleksandr Solženitsõni loomupärane teadmis- ja uudishimu ärkas otse ürgjõuliselt, sest teda huvitas elu läänes, riigi- ja ühiskondlik kord, parlamendid, parteid jms.
/nginx/o/2024/10/03/16395791t1h0269.jpg)
Arnold Susi ei jäänud ainsaks eestlaseks, kellega Solženitsõn Gulagis kohtus, ning kõik nad olid tema hinnangul tublid inimesed, mistõttu on meie rahvus pälvinud temalt pidevalt positiivset esiletõstmist.
257 inimesest, kelle ütlusi ja mälestusi ta «Gulagi arhipelaagi» kirjutades kasutas, olid enamik venelased, teistest rahvustest olid kõige rohkem esindatud eestlased viiega. Susi ja tema perekond said kirjanikule eriti lähedasteks siis, kui nad olid juba vabanenud ning Solženitsõn pani 1965. ja 1966. aastal kokku oma suurteost.
Paju toob esile Heli Susi suurt rolli kirjanikule soodsate kirjutamistingimuste loomisel Eestis, kui ta peatus Vasulas Kopli-Märdi talus. Talu omanik Marta Port on ka kirjanikult hiljem saanud palju kiidusõnu.
Raamat, mis vapustas kommunismi aluseid
Mart Laari essee «Pomm kommunismile» seletab lahti Nõukogude Liidu ja Venemaa ideoloogilise õhustiku ja poliitika «Gulagi arhipelaagi» avaldamise ja Solženitsõni edasise tegevuse taustal.
Tema jutustus «Üks päev Ivan Denissovitši elus» sai tänu Nikita Hruštšovi sula õhustikule ilmuda 1962. aastal ning Solženitsõnit seejärel mõningal määral ametlikult tunnustati. Leonid Brežnevi ajal selline liberaalitsemine lõppes ning 1969. aastal visati ta ka kirjanike liidust välja. Laar toob välja, et KGBs moodustati eraldi üksus Solženitsõni operatiivseks töötlemiseks – 5. valituse 9. osakond.
Juba 1950ndate lõpul oli ta hakanud kirja panema vangilaagrites kuuldud mälestusi inimlikest kannatustest Nõukogude võimu vägivallarežiimi all, nimetades oma tööd «kirjandusliku uurimuse katseks».
Tänu 1962. aastal ilmunud «Ivan Denissovitšile» sai ta endistelt Gulagi ohvritelt tuhandeid kirju, mida sai ka «Gulagi arhipelaagis» kasutada. Kui ta sai oma loomingu eest Nobeli kirjandusauhinna, siis tema kodumaad juhtinud kompartei jaoks oli ta tõsine vaenlane. Nuhkide süsteemi kaudu aimas KGB juba tükk aega, et kirjanikul on midagi tõeliselt suurt teoksil, kuid konkreetsemalt saadi «Gulagi arhipelaagist» teada alles 1973. aastal peale Solženitsõni usaldusaluse masinakirjutaja arreteerimist Leningradis 4. augustil.
/nginx/o/2024/10/03/16395795t1h638f.jpg)
Tšekistlike meetoditega vanemat daami üle kuulates (kes sooritas selle järel enesetapu) saadi temalt teada järgmine isik, keda samuti töödeldes saadi kätte esimene versioon
«Gulagi arhipelaagist». Saagi üle ei rõõmustatud mitte ainult KGBs, vaid ka poliitbüroos. Kuid seltsimeeste rõõm oli enneaegne, sest kõiki konspiratsioonireegleid järgides olid mikrofilmid teose käsikirjaga juba aegsasti läände toimetatud.
«1968. aasta suvel löödi sõprade abil masinal puhtaks kõigi kolme köite lõplik redaktsioon ja saadeti mikrofilmidel välismaale, üks kuuldavasti Mstislav Rostropovitši tšello sees,» kirjutas Laar. Ta mainib ka, et enne avaldamist Solženitsõn oma tööd tervikuna ei näinudki. Ta lootis aga viimase hetkeni, et ehk õnnestub «Gulagi arhipelaag» avaldada siiski kodumaal, kuid saanud 2. septembril teada, mis juhtus tema masinakirjutajaga, andis ta loa teose trükki toimetamiseks. Laar toob välja ka järgmised olulised faktid: esimeseks väljaandjaks sai vene emigrantide kirjastus YMCA-Press ning tükivalgust nägi Laari sõnul «üüratu kogus» «Gulagi arhipelaagi» – 50 000 eksemplari – 28. detsembril 1973.
/nginx/o/2024/10/03/16395792t1h2109.jpg)
Ajaloolasena kinnitab endine peaminister, et juba mõne kuuga tekitas Solženitsõni teos «keskmise tugevusega poliitilise maavärina, mis vapustas kommunistliku maailmasüsteemi alustalasid». Kommunistlik liikumine kukkus hetkega kokku, sest sai selgeks, et kommunistid on maailmale aastakümneid rängalt valetanud. Paljud kommunistid püüdsid seejärel luua oma kommunistlikku õpetust, mis ei oleks seotud N. Liiduga, ning nii sündis Laari kinnitusel Lääne-Euroopa riikides eurokommunism.
Laar märgib, et Prantsuse ajaleht Le Monde valis «Gulagi arhipelaagi» XX sajandi saja parima raamatu hulka. Venekeelne Vabadus-Raadio luges 1974. aastal seda kolm kuud ette. Raamatu avaldamine Pariisi ületas Nõukogude Liidu juhtkonna taluvuse piiri ning 13. veebruaril saadeti Solženitsõn Nõukogude Liidust välja Lääne-Saksamaale. Ta jõudis aga lõpuks USAse, kus ta elas ja töötas järgmised aastakümned Vermonti osariigis.
Oma essees nendib Laar, et olles küll eestlaste suhtes eriti tunnustav ning austades põhimõtteliselt rahvaste enesemääramise õigust, jäi Solženitsõn siiski kirglikult venepäraseks selles mõttes, et ei küsinud, miks said just venelastest kommunismiõpetuse innukaimad kandjad ja levitajad. Venelasena nägi ta kommunismiõpetust teiste poolt venelastele pealesurutuna, justkui poleks venelastel sellega eriti pistmist!
On vaid üks pääsetee moraalsest solgiaugust
Venelaste vastutusega Gulagi ja teiste kommunismi kuritegude eest tegeleb kogumiku kolmas essesist Eerik-Niiles Kross. Ta rõhutab, et tänu eestlastelembusele ja Arnold Susi räägitule leiame «Gulagi arhipelaagist» meie ajaloo kirjelduse, mida on raamatu tohutut tiraaži arvestades kõige enam maailmas levitatud.
Kross kirjutab, et tegelikult otsis Solženitsõn kogu elu «seda õiget, ausat, moraalset ja puhast venepärasust» ning uskus, et rahvused on jumalast antud, nii nagu inimenegi. Krossi sõnul ei püüdnudki kirjanik oma rahvuste käsitlemist viia kooskõlla sotsioloogia või mõne muu teadusega, sest ta oli «üsna sporaadilise haridusega tohutu empaatiavõimega isiklikult pööraselt kannatanud kirjanik».
/nginx/o/2024/10/03/16395793t1h4605.jpg)
Kross iseloomustab kirjanikku inimesena, kes püüab vastata küsimustele: kuidas võita kuri? Kuidas võita vale? Kuidas elada rahus? kuidas lõpetada vägivald? Krossi arvates ei püüdnud ta oma kirjanduslikus uurimistöös järgida teaduspublikatsioonide tava kirjalike allikate kasutamisel, vaid tema meetod oli lüüa mahuga. Tal oli õigustatud ootus, et sellise mahu konkreetsete kannatuste ja mõrtsukaliku vägivalla koondamine ühte suurteosesse veenab maailma, et nii see oligi, ning tal oli õigus – ei KGB ega kompartei ei suutnud enam oma võimu palet puhtaks pesta. Krossi hinnangul kestab Solženitsoni raamatu põhjustatud maavärin Venemaa ajaloo mõistmisel siiani ning Ukrainas peetava sõja tõttu kogub taas hoogu.
/nginx/o/2024/10/03/16395797t1h671e.jpg)
Solženitsõni hingeseisundi illustreerimiseks toob Kross ära kirjaniku mõtte 1991. aasta putšikatse kohta 1998. aastast. «Kahe-kolme augustikuu päevaga heideti kõrvale venelaste kahe aastasaja ohvrid (kaheksa Vene-Türgi sõja omad), mis avasid pääsu Mustale merele.» 1974. aastal aga soovitas ta NSV Liidu juhtidel loobuda ihalusest jõuda soojade merede äärde, vaid pühenduda Venemaa ülesehitamisele.
Kross kirjutab, et kokkuvõttes šokeeris Solženitsõnit nii teiste rahvaste kui endiste kaasvangide täielik soovimatus venelastega tegemist teha või ühes riigis edasi eksisteerida. Samas jätkas ta ka oma elu lõpuperioodil Venemaa üleskutsumist patukahetsusele, oma vigade ja kuritegude tunnistamisele, sest vastasel juhul «meil ei ole pääseteed sellest moraalsest solgiaugust, kuhu me oleme kukkunud» – Kross toob ära ka need Solženitsõni sõnad.
Krossi kommentaar nendele üleskutsetele: «Loodame koos Solženitsõniga, et kõigele vaatamata, järjekordse põlvkonna venelaste moraalsele laostumisele vaatamata, uute andestamatute pattude kuhjumisele vaatamata, ühel päeval nad siiski leiavad selle jõu.»
/nginx/o/2024/10/03/16395798t1h2763.jpg)
Aleksandr Solženitsõn
«Gulagi arhipelaag 1-3»
Postimehe kirjastus, 2024
544+ 588+ 504 lk
/nginx/o/2024/10/03/16395801t1h71db.jpg)
Imbi Paju, Mart Laar ja Eerik-Niiles Kross
«Ükski inimene ei ole saar. Kolm esseed Gulagi arhipelaagist»
Postimehe kirjastus, 2024
80 lk
Miks on Solženitsõni «Gulagi arhipelaag» oluline?
Meelis Saueauk,
Eesti Mälu Instituudi vanemteadur:
See on üks märgilisemaid Nõukogude vägivallarežiimi toimimise kohta käivaid raamatuid. See on kirjutatud seestpoolt vaadatuna, inimeste mälestuste põhjal kirja pandud ja see tekst on kirjanduslikult õnnestunud.
Selles raamatus toodi välja vägivald kui režiimi süsteemne külg, milleta see ei saanud toimida, see puudutas miljoneid inimesi.
«Gulag» ei tähista siin raamatus ju ainult vangilaagreid, vaid kogu vägivallasüsteemi toimimist, näidates, et see ei puudutanud ainult väheseid, nagu näiteks tippkommuniste.
Statistikat tehti kogu Gulagi piires, neli korda aastas kõigi laagrite ja kolooniate peale kokku. Nii leiti arv, kui palju tollel ajal kinni oli. Lisaks surnute arvestus. Täpselt ei oska keegi öelda, kui palju võis laagrites kokku inimesi olla. Kahekümne miljoni ringis – seda pakutakse kogu Stalini aja kohta. Lisada võib muidugi ka küüditatud, kelle arvuks on pakutud kuus miljonit.
Gulagi kui karistusasutuste süsteemile oli iseloomulik, et kriminaalid hoiti koos poliitparagrahvide alusel vangistatutega. Platnoid said seal poliitvange terroriseerida. Alles hiljem tehti poliitilistele erilaagrid.
Veel samal teemal Postimehe kirjastuselt:
Natan Sharansky, «Ei karda ma kurja». Postimees 2024, 617 lk