«Gulagi arhipelaag»: maailma muutnud teos, mis kirjutati Eestis

Kommunistlik ümberkasvatus: nälg ja ülejõukäiv töö viis paljud kinnipeetud ruttu nimeta hauda. Pildil vangide töö Valgemere kanali ehitusel 1932. Foto: Wikimedia Commons

Postimehe kirjastus andis välja Aleksandr Solženitsõni suurteose «Gulagi arhipelaag». Esimest korda ilmus see eesti keeles 1990. aastal hiigeltiraažis – 60 000 eksemplari –, tõlkijateks Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik. Uues väljaandes on teksti mõnevõrra toimetatud.

Kui ma esimest korda kuulsin 1970ndatel Ameerika Hääles sõnu «Gulagi arhipelaag», siis oli läbi segajate sahina raske aru saada, millest jutt, arvasin alguses, et see mingi saar. Teadlikum sõber andis lugeda 1963. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Solženitsõni jutustuse «Üks päev Ivan Denissovitši elus» ning ma sain kiiresti need mõisted paika, milleta Venemaa ajalugu pole võimalik aru saada: võimu karistamatu vägivald, vanglad, tsoonid, vangilaagrid, küüditamised ja räigelt kontrollitud elu.

Selgeks sai seegi, et isegi olemata vahetus kokkupuutes ühegi nimetatud nõukoguliku nähtusega, elasid selles kurjuse impeeriumis ikkagi nagu suletud Gulagi saarestikus, sest peale meeleheitliku põgenemise üle riigipiiri siit praktiliselt muud väljapääsu polnud.