NÄDALA FILM ⟩ Kontaveidi kibemagus hüvastijätt, millest meilgi on õppida

Esireket Anett Kontaveit on suur kassisõber. Foto: Flo Film

Ütlen otse välja: tipptennisist Anett Kontaveidi portreefilmi ei maksa vaatama minna ootusega näha järjest Kontaveidi triumfi maailma tenniseväljakutel. Sellest film ainult võidab. Kuna «Anett» suudab äärmiselt elulise loo jutustada vaid 75 minutiga, võiks öelda, et film võidab vaataja lausa kahe kiire setiga.

Jah, siin minnakse ka välismaale ning mängitakse tennist, kuid režissöör Kaupo Kruusiaugul on õnnestunud tabada Kontaveiti pöördelisel hetkel, kui mööda elumerd seilava sportlasele hakkavad vastu vihisema muutuste tuuled. Ja kui Kontaveidi ellu saabuvatele muutustele innuga kaasa elad, hakkad Kruusiaugu dokfilmi vaadates kujutlema heldimusega hoopis kõike seda, mis saab sportlase elus edasi, pärast kibemagusat hüvastijättu võimsa karjääriga.

Mõni vaataja võib jõuda lausa tõdemuseni, et Kontaveidi seljavigastuse mängis ette saatus, mis andis talle loa vastu minna uutele unistustele, sest trofeesid oli juba piisavalt riiulisse korjatud. Kontaveit ise on karjääri lõpetamisel palju lootusrikkam ja kindlameelsem kui inimesed tema ümber. Ta ootab kiiduväärse emotsionaalse küpsusega kõiki tegemisi, millest tennis teda seni eemal hoidis, olgu selleks õpingud või emaks saamine.