/nginx/o/2024/06/04/16122533t1he073.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/07/16403063t1hfc3f.jpg)
- Esimesel korral ei saanud ma Kanuti laval toimuvast midagi aru!
- Kas lavastus võib olla millegi – olemise või tehnika – pikendus?
- «Sütitajatega» otsisime, kuidas leida maailmalõpu atmosfääris pidepunkti lootuse näol.
Teisipäeva õhtul esietendub Kanuti Gildi SAALis Sveta Grigorjeva lavastus «Sütitajad», mille plakatil kannavad trupiliikmed ohtliku väljanägemisega hambakatteid.
Mida see tähendab? «Need on räppkultuurist pärit grillz’id, mis kuuluvad pigem macho-maailma,» selgitab Grigorjeva. Intervjuus räägib ta, kuidas seonduvad grillz’id tantsuetendusega, millega tegeleb ta doktorantuuris, aga ka seda, mis murede ja probleemidega tuleb Eesti tantsijail rinda pista. Juttu tuleb sellestki, mida kujutab endast kogumik «Kliitor on anarhist».
Alustasite eelmisel sügisel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias doktorantuuri. Millega te seal tegelete?
Minu uurimisteema on vormi poliitiline potentsiaal nüüdisteatris. Põhimõte on see, et lavastust ei tee poliitiliseks mitte sisu, vaid vorm. See on Itaaliast pärit filosoofi Paolo Virno mõte, mis sobitub hästi nüüdistantsu vaatamiseks. Tants ju eksperimenteerib vormiga ja on seega eos poliitiline. Näiteks kui praegu tehakse lavastust Reformierakonnast, siis Virno mõttes see ei ole poliitiline, kui seal just eeskätt vormiga ei eksperimenteerita.
/nginx/o/2024/10/07/16403065t1he02d.jpg)
Sveta Grigorjeva (1988)
- Eesti koreograaf, tantsija ja luuletaja
- Õppinud Tallinnas ja Prantsusmaal, lavastanud arvukalt tähelepanuväärseid tantsuetendusi ning avaldanud kolm luulekogu
- Arvukate erialaste auhindade laureaat
Kas see on puhtalt teoreetiline õpe?
Ei, loovuurimuslik ja teoreetiline, ja sinna kuulub neli loometöö ettenäitamist. Selle raames tahtsin ka lavastada erinevates teatrites, et näha, kuidas need sisemiselt toimivad. «Sütitajad» on mu loovuurimusliku doktoriprojekti teine loovtöö. Eelmisel aastal tegelesin pärimuse ja sõpruse teemaga. Tuleval kevadel on plaanis VAT Teatris kolmas töö: «GARGANTUA». Selle läbi proovin jõuda teistsuguse publikuni, kui siiani jõudnud olen. Paljud inimesed vist pelgavad endiselt Kanutisse minemist. Mina ei saanud esimesel korral Kanuti laval toimuvast samuti midagi aru! Aga nüüd, 13 aastat hiljem olen ise siin lavastamas!
«Sütitajate» plakatil näeme teid päris hirmutavate hambakatetega. Mis need on?
Need on grillz’id, mis on tehtud spetsiaalselt meie etendajatele. Ma tutvusin grillz’ide autori Liisbeth Kirsiga, olles ta magistritöö retsensent Eesti Kunstiakadeemias. Grillz’id on pärit räppkultuurist ja kuuluvad pigem macho-maailma juurde, aga Liisbeth muutis nende tähendust, tehes lõputöö hoopis sõpruses ja grillz’idest. Grillz’id on sellised huvitavad asjad, et need on natuke nagu maskid, andes sulle mingisuguse karakteri, aga muudavad ka sinu kehalisust näiteks nii, et on raske sõnu hooti välja hääldada, toimides sedasi ka kollektiivse karakteriloomena.
/nginx/o/2024/10/07/16403066t1hdad7.jpg)
Üleüldiselt huvitas mind aga proteesi mõiste laiemalt. Kas lavastus võib olla millegi – olemise või tehnika – pikendus? Kas lavastus võib ise olla protees? Meil on proovisaalis ka hunnik metallkonstruktsioone: põhimõtteliselt ühed kehapikendused on sellised, mis tulevad meil suust, aga teised on sellised, millele me ise kehadena n-ö külge läheme. Mind huvitas erinevate proteeside ja keha vastastikmõju. Ka kehast endast kui proteesist mõtlemine. Uurin, kuidas mõelda kehast huvitavamalt. Kõik need erinevad asjad – grillz’id, stsenograafia, kostüümid – toetavad sama küsimust ehk kuidas elada huvitavamat keha? Ja kas see huvitavam mõtlemine võiks meid viia omakorda ka huvitavama maailmani.
Kaua te «Sütitajatega» tegelenud olete?
Ma alustan alati teoreetiliste tekstide lugemise ja töötubade andmisega. Tekstikorpust hakkasin valima aasta tagasi. Seekord tegin töötoa Tantsuruumis radical cheerleading’ust ehk radikaalsest ergutamisest, mida võib nimetada selle lavastuse lähtepositsiooniks. Mind huvitas, kuidas rääkida tänasel päeval mingitest teemadest, aga positiivses võtmes. Kui me mõtleme ergutamisest, meenuvad esimesena saledad Ameerika tüdrukud, kes ergutavad sporditiime, eks.
Tegelikult sai cheerleading alguse meesüliõpilaste protestist. See on ajapikku moondunud millekski meelelahutuslikuks. Ühel hetkel aga kaaperdasid intersektsionaalsed feministid ergutamise tagasi ja läksid tänavatele rääkima kehapositiivsusest ja LGBT+ inimeste õigustest.
/nginx/o/2024/10/07/16403069t1h1a89.jpg)
Ma olen alati töötanud poliitiliste teemadega ja mind huvitas, kuidas pöörata see meelelahutuslikkus poliitoptimismiks. Lavastus kritiseerib toksilist positiivsust, aga uurib, kuidas ikkagi saavutada rõõmu, kui esmapilgul on maailmas kõik allamäge veeremas: fašism ja paremäärmuslus on tõusmas, kliima soojeneb jne. Tekib küsimus, kas on võimalik üldse rõõmu leida, kas üldse tohib rõõmus olla? «Sütitajatega» me otsisimegi, kuidas leida maailmalõpu atmosfääris pidepunkti just lootuse näol. Mind huvitab sellise rõõmu leidmine ja kultiveerimine, mis ei oleks neoliberaalse «pane-naeratav-mask-pähe-ja-suru-edasi»-maailma teenistuses.
Kui kaua kogu tiimiga töötanud olete?
Saime kogu tiimiga kokku juulis ja tegime nädalase intensiivi: käisime kinos ja lugesime tekste, tegime proove. Esimesed praktikad olid liikuvad ja kogukonda loovad. Alustan alati kollektiivse lugemisega. Mu jaoks on oluline, et me ei loe kodus üksi, vaid koos ja häälestume teisele inimesele, kui ta loeb või räägib. Ma nimetan seda demokraatia harjutamiseks. On oluline oskus viia ennast teise inimesega samale lainele, kuulata teise inimese häält, tema intonatsiooni, aktsenti jms. Pärast lugemist alustasime aga katsetamist sellega, mille tekstist leidsime. Veidi üle kolme kuu oleme koos töötanud.
Reklaamklippide järgi tundub «Sütitajad» hästi füüsiline lavastus. Kas see nõudis mingit tavalisest erinevat treeningrutiini?
See on kõige füüsilisem lavastus, mille teinud olen, ja vajas juurde õppimist. Hästi huvitav oli hoops-rõngastega töötuba, mille järel käisime ka iseseisvalt harjutamas. Lavastus nõuab stsenograafia liigutamist ja on füüsiliselt väga koormav. Oleme treeninud vastupidavust ja jõudu. Eks vaatama tulles näete, et see ei ole päris kolme nädala projekt, vaid on nõudnud meilt erinevat laadi treeninguid ja pühendumist.
/nginx/o/2024/10/07/16403070t1hb814.jpg)
Kuidas jõudsite ligipääsetavuse teemadeni?
Juba mu eelmisele lavastusele sai ligi ratastooliga ja ma alati mõtlen, kellele lõpuks ikkagi oma lavastusi teen. Mul on endal ka erivajadustega lähedasi. Parim sõbranna on liikumispuudega, üks kass on neuroloogiliste häiretega ja teine liikumispuudega. Mu tädi oli ratastoolis pool oma elu ja ma nägin väga lähedalt, mis juhtub inimesega olukorras, kus ühiskond on tõrjunud teda nii mõttelisse kui füüsilisse perifeeriasse – et isegi kui tal oli lõpuks võimalus kodust välja minna, siis tal polnud seal tihti midagi teha.
Kuna selles lavastuses on palju teksti, oli viipekeelne tõlge loogiline lahendus. Sestap otsustasime keskenduda ligipääsetavuse mõttes publikule, kes on kurdid. Ettevalmistuseks konsulteerisin Jaanika Juhansoniga, kes teeb pimedatele ja vaegnägijatele mõeldud teatrit Terateater, konsulteerisin kirja teel ka Kalmer Liimetsaga. Sel korral päris algusest tõlki ei kaasanud, aga edaspidi tahan katsetada ikkagi sellega, kuidas on minna proovi ja juba eos mõelda teatri tegemisest just ligipääsetavusest ajendatuna. See kindlasti muudab teatri tegemise meetodit ennast. Kanuti Gildi SAAL on ligipääsetav ka ratastooliga inimestele. Ligipääsetavus on ka osa sellest, millist maailma me lavastusega tahame luua.
Septembri keskpaigas avaldas Sõltumatu Tantsu Lava tegevjuht Triinu Aron «Saatmata kirja tantsuministrile», kus ta muretseb muu seas ka tantsukunstnike tööruumide puuduse pärast. Kuidas tajute teie praeguste eesti kaasaegsete tantsijate töötingimusi?
Esiteks on vaja õiglast töötasu ja ravikindlustust, alles siis võime betoonist rääkida. Vabakutselistel kunstnikel ei ole ravikindlustust, aga vangidel on. Mida see ütleb meie riigi kohta? See, et meil pole õiglast töötasu, sunnib tegema mitut projekti korraga ja töö kvaliteet kannatab. Kõikide nende maksutõusude ja kärpepoliitikaga kannatab enim vabakutseliste punt, suurem osa tantsukunstnikest kuulub just sinna – ja nende peale tihti üldse ei mõelda! Me oleme nagu teatrimaailma asotsiaalid. Kultuuritöötaja miinimum on meie jaoks tegelikult ulmesumma!
Kas teile meeldiks palgalised tantsijad produktsioonimajade juures või võiks jätkata vabakutselisuse süsteemiga?
Mina isiklikult eelistan vabakutselisust, see sobib minu natuuriga paremini kokku. Mulle ei meeldi tulla teatrisse ja siis stendilt vaadata, mida ma järgmiseks tegema pean. Tahan ise otsustada! Samas loomeliitudesse kuulumine võiks ju tagada ravikindlustuse ja seda süsteemi pole ju nii raske ära teha? Ideaal oleks muidugi universaalne ravikindlustus, aga seda on praegusel ajal vist palju tahetud.
/nginx/o/2024/10/07/16403068t1h1687.jpg)
Ma ei saa aru loogikast «universaalset ravikindlustust ei saa, ärme taga siis kellelegi üldse». Hästi veider on tegelikult panustada järjepidevalt eesti kultuuri, samas kui riik tegeleb süstemaatiliselt sinu hävitamisega. Ma ei tea, äkki ma olen lihtsalt masohhist? Kuigi ei, ma teen oma asja, sest usun sellesse. Sest armastan seda. Aga Eesti riik võiks aru saada sellest, et kui perifeerne-eksperimenteeriv teater nende kärbete tõttu kokku kuivab, kannatab selle all ka nn peavooluteater.
Miks Draamateater praegu nii tugev on? Minu hüpotees on see, et eks ka selle tõttu, et eksperimenteeriv teater on seni tugev olnud. Peavooluteater tegelikult ju toitub alati kõrvalisest nišiteatrist, pakendades selle üle võlli ideed lõpuks tarbijasõbralikumasse pakendisse massidele mahamüümiseks. Sestap on see ka suurte teatrite asi, et väiksemad püsima jääksid! Kui kaovad raamidest väljas, n-ö perifeerias mõtlevad inimesed, mõjutab see ajapikku ja väga otseselt ka keset ennast.
Ilmub ka esimene antoloogia
Novembri alguses ilmub Sveta Grigorjeva artiklikogumik «Kliitor on anarhist».
Autor räägib kogumikust nii: «Antoloogia idee tekkis sellest, et Eestis polnud seni välja antud ühtegi läbivalt feministlikku arvustuste või kriitika kogumikku. Vaatasin üks hetk, et mul on ilmunud paras kogus arvustusi, esseid ja mõned intervjuud sekka, miks siis mitte neid ühte toredasse kimpu siduda?
«Kliitor on anarhist» on väljend, mis pärit filosoof Catherine Malabou’lt, kelle uusim raamat räägib anarhismist ja naise mõnust. Kliitor on ju organ, mille funktsioon on tunda mõnu ja ei midagi muud ja Malabou oma raamatus analüüsibki, kuidas naise mõnu on ühiskonniti endiselt alla surutud. Mind ennastki huvitab erootilisema maailma mudimine. Ja selle all ei mõtle ma eeskätt seksi, vaid jällegi, sensuaalsemat, mõnusamat, huvitavamat maailmas olemist ja maailma kogemist tervikuna.
Näiteks arvustuste kirjutamine on mu jaoks erootiline tegevus. Aga patriarhaalses maailmas on erootika mõiste eeskätt ikkagi seksuaalsusega seotud, tegelikult võiks seda laiendada aga tervele elamisele endale. Mõnu ei tule vaid seksist, mõnu tuleb lugemisest, tantsimisest, riiuli ehitamisest, inimeste aitamisest, lindude vaatamisest, taimede kastmisest jne.
Esimene tekst on kirjutatud umbes viis aastat tagasi ja see oli ühe Armin Kõomäe raamatu arvustus, mille tellis Kajar Pruul. Mulle endale see arvustus ei meeldinud, aga Pruul andis positiivset tagasisidet ja pakkus uue raamatu arvustamiseks. Tänu temale ma vist olengi endiselt püsinud eesti kirjanduses, mul tekkis nimelt suur tõrge eesti kirjanduse suhtes pärast debüütkogu ilmumist. Tundsin, et ma ei ole oodatud meie skeenesse. Aga siis hakkasid ka teised toimetajad minult tekste tellima ja nii ma seda tegema jäingi.
Minu jaoks muudab kirjutamine lugemiskogemust tohutult, aga kahjuks kõiki teoseid arvustada ei jõua. Mulle meeldib raamatuid arvustada, sest see aeglustab lugemist ennast. Teatrist ma ei kirjuta, sest ma pole suur eesti teatri fänn. Seal on nii palju pimetähne ja ma ei taha olla jälle see inimene, kes ka neile osutama hakkab. Aga feministlikust teatrikriitikast tunnen ma kohutavalt puudust!»