:format(webp)/nginx/o/2020/04/02/13037732t1h8542.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/10/16409017t1h4cf2.jpg)
Võib-olla on nõnda, et kui mul ei oleks mineva sajandi tuimadel üheksakümnendatel olnud teatavat kogust Tauno Vahteri sorti elutervet keel-põses-huumorit ja sarkasmivaba irooniat, ei oleks ma seda kümnendit üle elanud. Nüri, vaene, inetu aeg, esimeste lootuste varisemine.
Ju tekkinuks raskusi ka uue aastatuhande esimeste kümnenditega ning Jumal taevas ise näeb (ega mürista), et ilma järelejäänud varuta kipuks lusikas tänaselgi päeval nurka viskuma.
Võib ka olla, et ei. Tasakesi on paremaks läinud, kuid et seda ääretut suhtelisust hoomata, läheb tarvis meeleerksat kirjavara.
Vanaema mäletamiseni
Püüdsin minagi noid aegu omal ajal omal kombel kirjamärkidesse valada. Püüan praegugi, püüan püüda uuemaid aegugi. Ent Vahteri kombel pole seni küll osanud. Ju ei ole vaja, et mina Vahterit või tema mind jäljendaks. Lõpuks tuleb paljudest sõnapõllul püüdlejatest pilt kokku, mis ka meie mälusse jäänud ajaloo välja joonistab. Kõike toda varasemat ei saa ju niikuinii isikliku kogemuse põhjal järele kontrollida.
Päris ajalooliste romaanide ajastu lõpeb umbes sellega, kus algavad vanaemade jutud ja hakkad tajuma ametliku lookirjutuse kummalist ekslikkust ja valelikkust.
Vahter mängib ikka enam-vähem meie ajas (mis täpselt on see meie aeg?). Tõsi küll, ka vana(vana)emade omas – seegi ei ole ju veel otsa saanud. Jonksutab lõpuks asjalood küll ebaloogilisse, ent seda lustakamasse kokkusaabumisse. Paganama kena ühiskulg, midagi pole ütelda. Kuigi ütelda on paljugi.
Vanema ja uuema aja lugude paralleelne jõnksutamine toimib hästi, kuni tasakesi tekivad nihestused ja süžeesünkoobid. Mis muudavad kogu kraami korraga segasemaks ja intrigeerivamaks. Pluss veel natuke otsekui juhuslikku, üldharivat, otsekui mõnest teisest teosest välja ja sisse võetud taustasõnungit.
Esmalt ebalevalt kõlas, ent seejärel hakkas säherdune lähenemus raamatut rikastama. Ehk jäänuks ta muidu lihtsalt üheks päris kvaliteetseks lahemuhelugemuseks? Ehk jääb praegugi? Vast küll. Kuid jääb ka meelde.
Kvantkašelotid tomatikastmes
Mõelgem korraks elevantidele. Jah, kui on olemas kogu maailma raha või vähemasti kõvasti enam, kui selles elus kulutada võimalik, võib elevandi soetamisele mõelda küll. Võib mõelda ka linnaosasuurusele akvaariumile ning sinna mõningate vaalade palkamisele. Või tohutule installatsioonile pealinna peaväljakul, mis kannaks nime «Kašelotid tomatis» ning kujutaks endast hiiglaslikku konservikarpi. Kusjuures mitte keegi ei teaks, kas seal sees on kašelotte ning kas nad on ka tomatikastmes. Nii-öelda Schrödingeri kašelotid. Kvantkašelotid.
Mõnes mõttes on ka Vahteri tegelased pidevas superpositsioonis – nad on natuke liiga päris, et olla väljamõeldised, ja tibake fantastilised olemaks päriselu tegijad.
Pädeb see tõdemus paljude raamatute kohta – me oleme loos sees ja samas ikka siinsamas, diivanil, köögilaua taga… kirjandus teeb seda meiega pidevalt, kui me vähegi loeme. Hea kirjandus teeb lihtsalt veenvamalt.
Ma ei arva, et teemadena võiks paksudest naistest, rikastest meestest ja elevantidest kirjutamine miski eriomane kauakestev loominguline viljapõld olla. Või isegi rammus aia/ajapeenar. Ent miks ka mitte. Ühe korra annab igast teemast hüva oskuse korral viimase välja väänata. Lausa kaks? Elevant Tartus mõjuks kindlasti teisiti kui elevant Tallinnas.
Üks elevant suri aastate eest vist Narva-Jõesuu kandis ära. Elu on hullupanekust kihevil, nõnda ka kirjandus. Jaa, meelestub kõikvõimalikke asjakesi. Andres Ehin on naismaadlejate teemat tiheda tekstiga täitnud. Armin Kõomägi on jõukamat rahvast jaburatesse olukordadesse paigutanud. Kirjalaadi ja kiiksude poolest meenub Tauno Vahterit lugedes hulk autoreid William Somerset Maughamist kuni C. K. McDonnellini.
Ja siis veel mõni.
Ja veel.
«Hea venelaseni»
Ma ei tea, kas seda suurt eestimaist romaani enam erilise ajuga taga aetakse, kuid üha mitmendamat korda näib, et üks suur kujuneb kokku mitmest väikesest, mis omavahel teab mis seotud ega seatud olema peagi. Ja kui nii on, on ka Tauno Vahteril päris tubli võimalus ses protsessis tõhus tulemus saavutada. Kusjuures ta aastatetagune novellikogu tasub huvilisel üles otsida ja ette võtta – siit tuleb tulevaste raamatute raamistik ja nii mõnedki kirjanduslikult väga väärtuslikud asjad.
Tasub meelde tuletada ka Vahteri varasemaid romaane. «Madis Jeffersoni 11 põgenemist» (2021) ei hakanud minuga päriselt kõnelema, kuigi novellide põhjal ootasin põhjalikku loolaksu. Vahest ootasingi liiga põhjalikult? Või on, et mõni ajastu mõnd inimest ei saagi jututada, või mõni paik – jah, mul pole näiteks saksakeelse kirjandusruumiga tänini vähimat sidet tekkinud, aga ega ma seda kuidagi nirumaks pea kui mõnd muud…
Ah, olgu, kohad, teemad, ajad. Mõne aasta pärast võib väga ootamatu teos lemmikraamatuks hakata. Samamoodi võib mõni lapsepõlve lemmik hilisemasel ülevaatel kõhnaks koma kõledaks osutuda. Ei või iial teada. Kasvame meie ja kasvavad raamatud koos meiega. On muidugi ka kahanemise variant, ent püsigem positiivsel noodil.
Ju tostap läks nii, et «Hea venelane» (2022) andis Vahteri puhul juba võtme kätte, mis avab uksi tänaseni. Naljakas, tõsiselt võetav ja äraütlemata omapärane. Lollakatele aegadele laksakat andev, aga mitte mingi irvhambuline tühi-tähi. Vajalik ja veenev raamat tänase päevani.
Tee järele või maksa kinni
Toda viimast sajandit – just seda, millega meil veel omi meeli pidi või vanavanemate juttude kaudu isikline suhe leidub – näikse kirjandusse üha pikema sammuga tulevat. Võta Rein Raud või Urmas Vadi või Tauno Vahter või mingit pidi ka kvaasiklassik Kivirähk, lisaks teravaid naiskirjanikke, nagu Elo Viiding või Kätlin Kaldmaa või Veronika Kivisilla. Suur pilt osutub müürimaali asemel mosaiigiks ning suurepäraseid killuasetajaid on loomas enam kui kunagi varem.
Mis rõõmustab. Eesti keel ja kultuur säilivad läbi aegade, aga arenemine tuleks nüüd ette võtta ja kinni maksta. Või järele teha. Kirjanduse puhul kehtib see eriti. Muidu on jõle piinlik. Sest kirjandus kütab end takka, olles kõigele muule eestikeelseks sõnaliseks alusmüüriks. Ei lähe ära, võta ära või kogu raha. Lihtsalt tulemus, mis võiks põhitööna tehes olla viis pluss, on hobina tehes neli miinus. Mida väike kultuur ei tohiks lubada.
Tauno Vahter ei ole viis pluss, keegi ei ole kõrvalharrastuses viis pluss, aga tugev neli ta on, ja siin-seal ülegi.
Rasket kirjandust kiidetakse sagedamini kui toda, mida lihtsam lugeda on. Jah, lobedama lugemise sekka satub saasta kordades enam. Ent seda rohkem soovitan hinnata n-ö kergemas žanris saavutet sügavamaid sähvatusi. «Elevandi üksildus» sähvatab ikka päris mitu korda, ehkki ei välkle pidevalt-talumatult. Autor jagab matsu. Loodan, et ka lugeja.
P. S. No ja kui ma nüüd vaatan seda elevanti ja mõtlen, kas anda ta järgmiseks lugeda pojale, tütrele, isale, emale, naisele või mõnele sõbrale, siis ei oskagi kohe öelda. Kõigile võiks anda. Ja see sedastus annab omakorda märku, et universaalselt sobivad teosed on kas a) möga või b) päris head. «Elevandi üksildus» jääb päris heade sekka.
RAAMAT
/nginx/o/2024/10/10/16409018t1hecd9.jpg)
Tauno Vahter
«Elevandi üksildus»
Tänapäev, 2024
292 lk