KUNST JA POPP ⟩ Raul Meele alkeemia ja kabala

Raul Meele «Laulev puu». Foto: Eero Vabamägi

Raul Meelest on ikka hea kirjutada. Temaga seoses meenub mu seniajani üks meeldivamaid reise. Sõitsin 2015 märtsis Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse korraldatud bussireisiga Vilniusesse, seal avati näitus, kus eksponeeriti Meele, Denes Farkase ja Anu Vahtra teoseid.

Hilisem tähistamine muutus kuidagi psühhedeelseks ja avastasin end järgmise päeva hommikul tantsimas Vilniuse juutide seltskonnas. Kas see kõik oli unes või ilmsi, ei tea siiani ja see teeb rõõmu. Märtsilörtsine Vilnius jättis järgmisel päeval igal juhul unustamatu mulje. Meelest kirjutades kasutasin tookord keerulisi väljendeid, näiteks «negatiivne teoloogia», ise sellest kõigest suurt taipamata. Meel saatis mulle hiljem kirja, aga ei jäänud muljet, et ta pahane oleks olnud – pigem vastupidi.

Vilniuses näidati tookord Meele sarja «Klubi» (1968–1969), tema vist esimest kirjutusmasinajoonistuste sarja. Meele meetod oli lihtne nagu kõik igavusest ja sellest tingitud äärmisest vajadusest sündinud meetodid: võtta kirjutusmasin ja toksida sinna tähti, kirjavahemärke, sõnu. Aga mitte lihtsalt niisama neist mingisuguseid banaalseid lauseid moodustades, vaid kuidagi poeetilisemalt, keeleühikuid rütmistades, ruumistades ja neist kujundeid tekitades. Sellise insener-tehnilise luule vaatamine võib tekitada mõnes (näiteks minus) transilaadse seisundi. Võib-olla võimaldab teravamalt tajuda keele materiaalsust (kirjutusmasin klõbiseb), hammustada selle rasket metalli.