ARVUSTUS ⟩ Käsikirjad ei põle, aga kas peaksid?

«Nõusolek» on valminud Vanessa Springora samanimelise autobiograafilise romaani põhjal. Foto: Filmikaader

Pimedate Ööde Filmifestivalil esilinastunud «Nõusolek» («Le Consentement») põhineb Vanessa Springora samanimelisel romaanil, mis 2022. aastal ilmus ka eesti keeles. Vanessa Filho film pole mingilgi moel tundlik, vaid suisa vulgaarne, ka on ta suurepäraselt tabanud Springora teose tuuma. Kui Springora eesmärk oli, et kogu teos oleks lakooniline nagu kohtudokument, et seal ei jääks ruumi ilustamiseks või fetišeerimiseks, siis Filho on filmiga püüdnud sama teha, nii et väga palju öeldakse ära väheste vahenditega.

Ka on film üsna resoluutne selles, et see peabki vastik olema – see ei ole teema, mille puhul peaks arvestama kõige tundlikuma vaatajaga publikus, sest see ei ole enam koht, kus teha mööndusi või ilustusi. Teema ongi kole ning seda peab sellisena ka kujutama.

Nagu raamat, on ka film üsna kontekstipõhine. Ehk filmi paremini mõistmiseks ei pea tingimata olnud lugenud raamatut, küll aga eeldab see mõneti, et vaataja on kursis ajaloolise taustaga, eriti aga Prantsusmaa kultuurieluga 1970. ja 1980. aastatel, kui laiem avalikkus ja suur osa prantsuse intellektuaale olid seisukohal, et pedofiilia ei ole kuidagi vale. Tegelikult veenis alles 2020. aastal ilmunud «Nõusolek» laiema avalikkuse ümber, nii et Prantsusmaal võeti vastu ka üks seadusemuudatus. Filmi keskmes olevat kirjanikku Gabriel Matzneffi selle alusel süüdi mõista aga ei saa.