:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230553t1habd2.jpg)
/nginx/o/2024/10/15/16420863t1hef71.jpg)
Intervjueerisin mõni päev tagasi suurepärast noort heliloojat Elis Hallikut. Tal tuleb peagi esmaettekandele esimene sümfoonia. Rääkisime temaga mõjutajatestki. Hallik mainis ka Erkki-Sven Tüüri. Selleski mõttes, et Tüür on helilooja, kes sümfooniatraditsiooni kaasaegsetest Eesti heliloojatest järjekindlalt alal hoiab.
Sümfooniat nimelt eriti ei kirjutata, selle terviklik loojutustuskaar on justkui midagi iganenut. Kaasaegse muusika pilk on pigem fragmentaarne. Suvisel Pärnu festivalil anti Tüürile Lepo Sumera preemia. Žürii juht Helena Tulve põhjendas otsust järgmiselt: «Maailma terviklikkuse taju kipub tänapäeval sageli kaduma, Erkki-Sven Tüüri muusika tasakaalustab seda killustumise tendentsi võimsalt. Süvenemine eksistentsi olemuslikesse teemadesse annab tema loomingule võimsa muutumise energia ja kosmilise avaruse tunde.»
Tüüri mittestandardne harmooniline maailm
/nginx/o/2024/10/15/16420864t1h2ebe.jpg)
Täna 65. sünnipäeva tähistava Erkki-Sven Tüüri auks toimub laupäeval EMTA suures saalis kontsert.
Kontserdil tuleb Tõnu Kaljuste, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri poolt esiettekandele Ernst Enno sõnadele kirjutatud «Rändaja õhtulaulu» uus versioon segakoorile ja kammerorkestrile (2001/2024), mis on loodud spetsiaalselt selle sündmuse jaoks.
Kontserdi teine teos «Ärkamine» on loodud kultuuripealinn Tallinn 2011 tellimusel ja kõlab Eestis pärast aastatepikkust pausi. Teos on kirjutatud luuletajate Ernst Enno, Juhan Liivi, Jaan Kaplinski, Doris Kareva sõnadele ning ladinakeelsetele liturgilistele tekstidele.
Kaljuste rääkis asjast natuke lähemalt intervjuus Andrus Karnaule.
«Tüüri muusika on keeruline lauljatele ja orkestrantidele. Tüür on loonud väga huvitava mittestandardse harmoonilise maailma. Tüüril on oma harmooniline käekiri, mis erineb tavaharmooniast. Ta ei ole ka dodekafooniline, ta on oma intervallikalt niisugune, mille esitamine nõuab muusikuilt aega ja kohanemist. Tüüri muusika pole mugav, teda pole lihtne orgaaniliselt esitada.»
«Rändaja õhtulaulu» tellisin temalt 2001. aastal. Püüdsin toona teha, mis suutsin, aga palusin tal orkestrimuusika juurde kirjutada. Nüüd on Tüür seda teinud.
Kui a cappella muusikas hakkavad lauljad hoidma pikki staatilisi liine, mis tavaliselt on orkestrandi asi, siis võivad tekkida probleemid intonatsiooniga, kui tase ei ole piisavalt hea. Lauljatele ei paku Tüüri muusika õppimine ja harjutamine suurt naudingut. Selleks palusingi kirjutada orkestri variandi ja nüüd kanname selle ette.»
Kontsert algab 19. oktoobril kell 19 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Kontserdist teeb otseülekande ka Klassikaraadio.
Tüür on kirjutanud kümme sümfooniat. Eestis on temast rohkem loonud vaid Eduard Tubin, kelle on kirjas kümme ja pool – 11. sümfoonia jäi Tubinal nimelt lõpetamata. Ega neid palju pole ka maailmas, kes oleks Joseph Haydni ajast (tema kirjutas üle saja) kirjutanud kümme sümfooniat. Räägitud on üheksa sümfoonia kurjast needusest.
2009. aastal seitsmenda sümfoonia järel Kerri Kottale antud intervjuus räägib Tüür, et ta kirjutab sümfooniaid ühelt poolt protestiks just nimelt suhtumise vastu, mis peab seda žanri väljasurnud või museaalseks nähtuseks. Teiselt poolt häirivat teda kasvav fragmentaarsus, mille kaasnähteks on aina valdavam suutmatus keskenduda sügavamatele ja nõudlikumatele nähtustele.
«Kas sa oled nõus, et sind nimetatakse sümfoonikuks?» küsib Kerri Kotta ka. «Kui ma oma esimese sümfoonia kunagi ära restaureerin, siis võib. Aga lõppude lõpuks, kui mulle koogud kaela riputatakse, ega ma neid siis põõsasse viska,» vastab Tüür. 2018. aastal ta selle restaureeris, sest algse, 1984. aastal kirjutatud variandiga ei jäänud rahule ja võttis selle tagasi.
Käisin paar aastat tagasi ERSO hooaja avakontserdil. Mängiti ka Tüüri. Kohtusin seal vaheajal tuttavatega, kes, jäi mulje, on ERSO kontsertide pidevad külastajad (millest selline mulje jääb? Äkki riietusest, kehahoiakust?). Kuna kohtumine oli ootamatu, tuli üles võtta small talk. Mõtlesin, et mis siis ikka, hakkan Tüürist rääkima. Pole küll klassikaline small talk’i teema, aga tundus kohane. Jäi mulje, et vestluskaaslastele saabus selline jutt ootamatult, tõmbas krampi. Muusikat armastatakse kuulata, aga sellest rääkimine on raske ja spetsiifiline ja jäägu justkui asjatundjate pühitsetud ringi.
Samas intervjuus puudutatakse ka tollast sümfoonia vastuvõttu kriitika tasandil. Tüür mainib, et kriitikutel läks jälle «vana plaat» käima. Tüür muidugi on väga hea rääkija ja selline asi võib mõjuda halvavalt. Kuidas saada üle sellest, mida kirjanduskriitik Harold Bloom on nimetanud mõjuängiks? Ei tea, ei tea.
Intervjueerisin heliloojat paar aastat tagasi seoses tema koorimuusika plaadi ilmumisega (vokaalmuusikat pole ta kuigi palju kirjutanud, pigem instrumentaali). Meenutasin seal talle ka tollesama ERSO kontserdi eel dirigent Olari Eltsiga maha peetud vestluses Tüüri mainitut, et nn süvamuusikast pole ilmtingimata vaja jube palju tähendusi otsida. «Inimene ei peaks olema krampis,» oli ta jätkuvalt seda meelt.
«Vahel võib täheldada mingit ebavajalikku rumalaks jäämise hirmu, et äkki ma ei saa aru, mida siin on mõeldud, ja et äkki see muusika ei ole minu jaoks. See suhtumine ei ole tegelikult mõistlik. Selles mõttes ei ole kuulajal ilmtingimata vaja otsida, «mida helilooja siin öelda tahtis» kui viimase instantsi tõde. Kui seal midagi on, siis need tähendused, usun, külastavad seda kuulajat nii või teisiti omal kombel. Elu ja ajalugu on näidanud, et väärt muusika puhul see nii on, et leitakse tähendusi oi kui palju.»