Erkki-Sven Tüür 65: sümfoonikust ja killustumisest ja sõnadest ja asjadest

Erkki-Sven Tüür Ultima Thule kontserdil «Mälestus» laulmas. Foto: Mihkel Maripuu

Intervjueerisin mõni päev tagasi suurepärast noort heliloojat Elis Hallikut. Tal tuleb peagi esmaettekandele esimene sümfoonia. Rääkisime temaga mõjutajatestki. Hallik mainis ka Erkki-Sven Tüüri. Selleski mõttes, et Tüür on helilooja, kes sümfooniatraditsiooni kaasaegsetest Eesti heliloojatest järjekindlalt alal hoiab.

Sümfooniat nimelt eriti ei kirjutata, selle terviklik loojutustuskaar on justkui midagi iganenut. Kaasaegse muusika pilk on pigem fragmentaarne. Suvisel Pärnu festivalil anti Tüürile Lepo Sumera preemia. Žürii juht Helena Tulve põhjendas otsust järgmiselt: «Maailma terviklikkuse taju kipub tänapäeval sageli kaduma, Erkki-Sven Tüüri muusika tasakaalustab seda killustumise tendentsi võimsalt. Süvenemine eksistentsi olemuslikesse teemadesse annab tema loomingule võimsa muutumise energia ja kosmilise avaruse tunde.»