ARVUSTUS ⟩ Tõde teeb inimese vabaks

Kuressaare teatri hubane saal võimaldab kammerlikku mängulaadi, Piret Rauk ja Tanel Ting hoiavad sisepinget. Foto: Meriliis Metsamäe

Lavakujundus jahmatab. «Niisugust lava ei ole ma kunagi varem näinud,» sosistab hämmeldunud vanem naine Kuressaare teatri saalis. Tõepoolest, publiku sisenedes kõlab pühalik muusika, laval põlevad küünlad ja vaatame tõtt vee peal kõndiva Kristusega. Mitte teatrilava, vaid kirik, kus äsja lõppes matus.

Hiljem arutleb sel kiriklaval Soome Evangeelse Luteriusu Kiriku vaimulik Marion: «Meie jumalateenistused on sageli nii kuivad. Inimesed ei tule siia mitte selleks, et üheskoos Jumalat teenida, vaid et igaüks omaette jutlust kuulata, nagu mingit loengut.» Piret Rauk Marioni rollis suunab sellal pilgu saali, mõte kandub kiriku ja teatri ühisosale, näitlejate ja vaatajate vastastikusele vastutusele igal etendusel.

Bengt Ahlforsi «Kõndida vee peal» (2015) jäi Ülev Aaloe (1944–2017) viimaseks tõlgitud näidendiks. Jaak Allik on tahtnud näidendit juba aastaid lavastada, praegune hetk tundub kõigiti õige. «Psühholoogiline triller süüst ja vastutusest» on vastukaja kirjutades riskantne žanr, saladusi ei tohi välja lobiseda. Ainuüksi vihje, et Ahlforsi näidendis aimub vaimusugulus Juha Jokela «Fundamentalistiga» (2006), on kuratlikult reetlik, ent vältimatu.