:format(webp)/nginx/o/2021/09/19/14080606t1h3144.jpg)
/nginx/o/2024/10/16/16422657t1hbdb5.jpg)
Täna oleks Ülo Sooster (1924–1970) saanud saja-aastaseks. Millest on naljakas mõelda. Et kui olekski saja-aastaseks elanud – lihtsalt nii, hüpoteetiliselt –, oleks ta endaga, siin ja praegu, küllap üsnagi rahul.
Tema kunst pole kaotanud oma vahedat mängulisust. Pole vajunud unustusse «sürrealismi järellainetustena idas», vaid on saanud osaks kunstiajaloo kaanonist. Lisaks naudib sürrealism meetodi või kunstilise omailmana teatavat renessanssi. Tahes-tahtmata kerkib vaimusilma ette šikkide sarvraamidest prillidega Hiiu ätt, kes räägib entusiastlikult, «kui hea oli tunamullune biennaal» või kuidas isegi tema vedas ennast Leonora Carringtoni vaatama, sest «me ju ajasime tegelikult sama asja, näed».
Isegi saja-aastast Ülo Soosterit on raske ette kujutada kuidagi tömbi ja osavõtmatuna – minu peas, näe, käib teine reisimaski. Mistõttu on seda kurvem kunstniku lühikeseks jäänud elu.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/16/16422658t1h6378.jpg)
Õõnestustöö
Ülo Sooster sündis Hiiumaal ning õppis kunsti endises Pallases. Veidi aega pärast lõpetamist viidi ta poliitvangina sunnitöölaagrisse Karagandas, kus ta kohtus oma elukaaslase Lidia Serhiga. Paar kolis pärast rehabiliteerimist 1955. aastal Moskvasse – Eestisse elamisluba ei saadud –, kus Ülo hüppas pea ees kohalikku underground’i, asudes sõbra Juri Soboleviga süstemaatiliselt läbi töötama lääne 20. sajandi kunstiajalugu, «millest nad olid ilma jäänud». Huvi tunti sürrealismi radikaalsemate ja põnevamate loojate vastu, nagu Max Ernst ja René Magritte; Soosterile jättis sügava mulje ka Picasso looming.
Seejuures elas Sooster ülimalt aktiivset elu mitmel rindel. 1957. aastal sündis poeg Tenno-Pent. Ülo ateljeest kujunes üks mitteametliku kunsti peamisi kooskäimispaiku. Ehkki elamisluba ei saadud, külastas ta süstemaatiliselt nii Tartut kui Tallinna, kandes nii abstraktset ideede kanali kui konkreetse kaasamõtleja (näiteks Heldur Viirese ja Olav Marani puhul) rolli siinses kunstielus.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/16/16422660t1h14eb.jpg)
Leiba teenis Sooster Moskvas suuresti teadusväljaannete ja ulmekate illustreerimisega – kümnendi teisel poolel tööga Sojuzmultfilmis. Erialaselt sai Sooster saatusliku tagasilöögi, osaledes 1962. aasta Maneeži näitusel, mis oli nõukogude kunstielule kahetsusväärselt embleemlik hetk. Lühidalt, Nikita Hruštšov sõimas näitusel esinenud avangardsemad kunstnikud – kes tänapäevasele pilgule oleksid võluvalt süütud, tegeleti ju ometi abstraktsiooniga – avalikult lihtsalt läbi. Mis tähendas edasistele avalikele ülesastumistele kunstnikuna surmahoopi.
Seejuures sai Maneeži näitus talle mõneti stilistilise muutuse katalüsaatoriks. Sooster mõtestas Hruštšovi ja tema destaliniseerimispoliitikat enne intsidenti küllaltki positiivselt, mis tähendas ka suhestumist toonase ametliku esteetikaga, nn karmi stiiliga. Kontrastina stalinistliku realismi päikeselisele ja tragile diapasoonile toetus karm stiil tööinimese tõe, range joonekäsitluse ja proletaarse sisu triangulatsioonile, mis omas ajas tähendas kunstnikkonnale suuremat subjektiivset vabadust. Kuigi abstraktsed ja sürrealistlikud, võib Soosteri toonast loomingut mõneti käsitleda ametliku kaanoniga suhestuvana. Kas just proletaarse sisu, kuid mingi subjektiivse tõe seisukohalt, mis karmis stiilis, contra stalinism, oma koha siiski leidis.
Kui vaataja küsib endalt pildi ees, mida ta vaatab, tähendab see mingisuguse automaatse võrdlemisprotsessi algust tema peas.
Maneeži järel olukord muutub. Sooster hakkab aina enam eksperimenteerima pastoossete ja pinnaliste laadide harmoniseerimise ja sellest tuleneva silmapette kasutamisega. Teoste eesmärgiks saab vaatajat proovile panna, kuid seda intellektuaalsemalt ja taktikalisemalt kui mõnel «pardi/jänese» pildil. Kui vaataja küsib endalt pildi ees, mida ta vaatab, tähendab see mingisuguse automaatse võrdlemisprotsessi algust tema peas. Andes võrdlevasse võrrandisse sisendit, mis ei haaku valitseva korra kanoniseeritud laadiga ega anna ennast lihtsalt kätte ka «see on see»-tüüpi tõlgendusele, vaid sunnib küsima, võrdlema enda eluliste kogemuste ja läbielatuga. Siis saabub rahu. Väike vaimse vabaduse hetk, vaikivas ruumis, kunstiteose ees.
Üks Soosteri meistriteostest «Huuled» (1964) illustreerib sedasorti õõnestustööd täiuslikult. Teosel on kujutatud väänduvat huultepaari suudluslikult vormuvate nahavoltide vahel, mis tervikuna meenutab vaatajale häbememokki. Esitusele ei tule pelgalt erootiline kujund. Huuled on ettevaatlikult värviga modelleeritud nii esile ilmuma kui läigatuma viisil, mis on samavõrd ligitõmbav kui eemaletõukav. Lummav, subtiilselt erootiline ja seejuures ohtlikuna mõjuv kujutis, tekitades lühiühenduse pildi ja vaataja kujutlusvõime vahel ja trotsides olemasolevat kultuurikoodi. Üheks kummastavaks hetkeks on su mõte pildi ees vaba.
Pluralistlik lähenemine
Soosteri suutlikkus kombineerida mõtet ergutavad kujundid reljeefsete-pastoossete pindadega viisil, kus vaatajakogemuse sihiks saab kujutlusvõime, seda pigem kui mõni konkreetne idee, võib pidada nii tema kontseptuaalse kui maalilise meisterlikkuse suurimaks triumfiks. Teoste mänguline vabadus ei kohtu pelgalt reaalse vaataja olemiskogemusega, vaid võtab olemiskogemuse töövahendina kasutusse. Mittevaba ühiskonna kontekstis pole vist tarvis selgitada sedasorti lähenemise ohtu süsteemile, isegi kui süsteem ise seda täielikult ei mõistnud. Soosteri teostesse kätketud implitsiitne vabadus on hea näide sellest, kuidas kunst saab jõuda oma eesmärkideni. Kaudselt, krutskiga ning kõndides käänulisi teid.
Ülo Soosteri looming, kuigi abstraktne ja sürrealistlik, seisab kindlalt omas ajas ning avab seeläbi nüüdisaegsele vaatajale ka ajastu pilku.
Mis ei tähenda, nagu oleks Soosteri ampluaa piirdunud silmapettelise kujutamisega. Mängud kõrge ja madala kui kehtivate kategooriatega. Viitelisus. Katsetused assamblaaži ja pildiruumi murdmisega. Abstraktsioon kui vahend. Ülo Soosterit võib käsitleda proto-postmodernistina, kelle looming ei toetu mingile ühtsele arusaamale «õigest teest», vaid mida kannab mitmehäälsuse, tsitaatide ja sünteeside tuul. Küllap oli pluralistlik lähenemine elule üks olulisi isiksuseomadusi, mis lubas Soosteril olla juhtivas ideelises rollis nii Moskva nonkonformistlikus skeenes kui Eesti kunstielus.
/nginx/o/2024/10/16/16422659t1he71b.jpg)
Mistõttu on eriti äge, et Soosteri teosed ei mõju kuidagi, «nagu nad oleksid oodanud teist aega» või midagi seesugust tagurpidi-nostalgilist. Ülo Soosteri looming, kuigi abstraktne ja sürrealistlik, seisab kindlalt omas ajas ning avab seeläbi nüüdisaegsele vaatajale ka ajastu pilku. Kui võimu ja selle subjektide vahelist suhet võib näha omamoodi vastastikuse ideoloogilise lollitamisena, sellisest žižeklikust vinklist (Slavoj Žižek on Sloveenia marksistlik filosoof – toim), astuvad Soosteri teosed sellise semiootilise liikumise vahele. Tema vaatajale meenutatakse, et enne, kui ta oli subjekt, oli ta inimene. Olgu selleks meenutuseks kadakate rütm, muna sisse peitunud silm või huulte lihav läige.
Tallinnas Mikkeli muuseumis avatakse homme Ülo Soosteri sajandale sünniaastapäevale pühendatud näitus «Sooster 100. Vaade erakogudest».