Ülo Sooster – prillidega hiidlase portree saja-aastasena

Ülo Sooster «Huuled», 1964. Õli, vineer. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Stanislav Stepashko

Täna oleks Ülo Sooster (1924–1970) saanud saja-aastaseks. Millest on naljakas mõelda. Et kui olekski saja-aastaseks elanud – lihtsalt nii, hüpoteetiliselt –, oleks ta endaga, siin ja praegu, küllap üsnagi rahul.

Tema kunst pole kaotanud oma vahedat mängulisust. Pole vajunud unustusse «sürrealismi järellainetustena idas», vaid on saanud osaks kunstiajaloo kaanonist. Lisaks naudib sürrealism meetodi või kunstilise omailmana teatavat renessanssi. Tahes-tahtmata kerkib vaimusilma ette šikkide sarvraamidest prillidega Hiiu ätt, kes räägib entusiastlikult, «kui hea oli tunamullune biennaal» või kuidas isegi tema vedas ennast Leonora Carringtoni vaatama, sest «me ju ajasime tegelikult sama asja, näed».

Isegi saja-aastast Ülo Soosterit on raske ette kujutada kuidagi tömbi ja osavõtmatuna – minu peas, näe, käib teine reisimaski. Mistõttu on seda kurvem kunstniku lühikeseks jäänud elu.

Ülo Sooster sündis Hiiumaal ning õppis kunsti endises Pallases. Veidi aega pärast lõpetamist viidi ta poliitvangina sunnitöölaagrisse Karagandas, kus ta kohtus oma elukaaslase Lidia Serhiga. Paar kolis pärast rehabiliteerimist 1955. aastal Moskvasse – Eestisse elamisluba ei saadud –, kus Ülo hüppas pea ees kohalikku underground’i, asudes sõbra Juri Soboleviga süstemaatiliselt läbi töötama lääne 20. sajandi kunstiajalugu, «millest nad olid ilma jäänud».