INTERVJUU ⟩ Jaak Kilmi: alandus, mida lapsena kogesin, saadab mind terve elu

Režissöör Jaak Kilmi (paremal) tuli Juhan Liivist rääkiva «Varju» juurde sügava armastusega Liivi vastu ning isiklike lapsepõlvepainetega. Foto: Kristjan Mõru

Krimifilmis «Vari» hakkab luuletaja Juhan Liiv (Pääru Oja) pärast närvikliinikust põgenemist lahendama salapäraseid mõrvu. Selleks on tema kasutuses vaimsed eripärad, mida režissöör Jaak Kilmi kirjeldab ülierksa tunnetuse ja detailitundlikkusena.

Kilmi räägib, kuidas tema eesmärk oli panna Juhan Liiv austaval moel krimižanrisse, kuigi Eesti Filmi Instituudile see mõte kaugeltki ei meeldinud, ning milline trauma lapsepõlvest inspireerib teda kui filmitegijat ühe kindla teema juurde naasma. Kuna tunneme, siis sinatasime.

«Vari» saab eriseansse Juhan Liivi sünnikohas Alatskivil, kus toimusid ka filmi võtted. Kuidas see paik filmile elu andis?

Alatskivilt leitav restaureeritud mõisakompleks on tervikuna nii ilus. Meie õnneks on mõned abihooned tänini restaureerimata, mistõttu näevad need veel ehedamad välja. Mingis mõttes oli ajastu tervik seal meie jaoks juba olemas. Lisandus Juhan Liivi kodutalu, mis on samamoodi ehe. Ajastu tuli seal meile kergelt kätte.

Isegi filmi idee sündis Juhan Liivi muuseumis Rupsi külas, kui käisin koos Arbo Tammiksaarega ühel 2014. aasta augustiõhtul vaatamas Urmas Vadi etendust «Kus sa oled, Juhan Liiv?». Selles toredas etenduses mängis Aarne Soro meeldejäävalt Juhan Liivi. Tol hetkel tundus, et kogu see koht on nii ehe, nii päris.

Kui elektripostidest mööda vaadata, siis nägi välja täitsa nagu 19. sajandi lõpp. Tekkis mõte teha film Juhan Liivist, kus poeet on pandud ootamatusse konteksti: mingil ootamatul põhjusel peab ta lahendama mõrvalugu. Sellist juhtumit, mis ei anna tema hingele rahu. Sealkandis oleks niisugune lugu filmitav. Sealt kõik sündiski. Mingis mõttes kogu see Alatskivi piirkonna vaim, see maastik ja Juhan Liivi kodutalu, andsidki meile tõuke. Seda kanti ei olnud vaja palju muuta, et teha vajalik ajahüpe.