ARVUSTUS ⟩ Ene-Liis Semperi gootika kompab kogemuse piire

Fragment Ene-Liis Semperi isikunäituselt EKKMis. Foto: Paul Kuimet

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis avati hiljuti Ene-Liis Semperi nimetu isikunäitus. Praeguseks peamiselt multifunktsionaalse teatraalina tuntud Semperi ülesastumine visuaalkunstnikuna on erandlik sündmus – tema viimane, samuti nimetu isikunäitus toimus 2011. aastal Kumus.

Inimeseks olemise suuruse ja valuga maadlev eksistentsiaalne kunstnik näikse oma uute skulpturaalsete installatsioonidega rõhutavat, et inimõiguste hulka kuulub ka õigus vaikusele.

Vaevalt, et Semper sellest ümmargusest arvust ise palju hoolib, aga kunagise noore stsenograafi tulek kaasaegsesse kunsti sai alguse 30 aastat tagasi, mil ta eksponeeris Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse aastanäitusel «Olematu kunst» videoinstallatsiooni «Eesti kunsti maastikud I: Raoul Kurvitz».

Sellest ajast on kehalisus olnud tema põhikreedo. See lähtub inimeksistentsi süvenevat võõrandatust ületada püüdvast tõdemusest, et «mõtteid võin laenata, need ei pruugi minu omad olla, aga keha on» (Kadri Taperson). Kontseptualiseerisin üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse Semperi autoripositsiooni mõistega «vägivaldne autistlik subjekt».