Eesti on saksofonimaa

Lembit Saarsalu nii vanade kui uute võitluskaaslastega. Foto: Kalev Lilleorg

Festival, mis on olnud Tartu džässielu tähtsündmuseks sel sajandil, tähistas oma 14. sünnipäeva, toeks sõsarüritused Narvas. Kultuuripealinnale kohaselt võeti kahel õhtul täita ERMi sillapealne plats põnevate esinejatega.

«Eesti on saksofonimaa,» võiks väita. Avaõhtul tulid Lembit Saarsaluga lavale vanad võitluskaaslased Toivo Unt kontrabassil ja Olav Ehala klaveril, aga kaasati ka värsket verd: Andrus Rannaääre orelil ja Mihhail Nikitin trummidel. Kava põikas džässiklassikasse ja Saarsalu ning Ehala loomingu varasalve, ka Rannaääre on tuntud osava heliloojana. Seega siis rännak laia ilma kui ka kodutanumale, kõlades kuis džäss kõlama peaks – teemad, arendused, soolod, milles kõik ansamblilised olid valmis osalema. Huvitavad meenutused reisidelt, aga ka koduse Järvamaa jutud täiendasid muusikavalikut. Sel moel sai sest soe ja südamlik kontsert.

Põnevalt maitsekas etendus

Teise päeva alustuseks oli jällegi fookus saksofonil, sedakorda Siim Aimla ansambli näol. Rain Rämmal klaveril, Ara Yaralyan kontrabassil ning Eno Kollom trummidel moodustasid saateansambli, aga vajadusel olid nemadki valmis soleerima. Aimla lood olid jaheda džässi moega: karged, sissepoole vaatavad. Bändiliidri kõrval sai enim ruumi soolodeks Rämmal, keda olen sel aastal mitmes erinevas projektis himukalt kaasa löömas näinud.

Rändamise ja muuilma motiivide laenamise ideest oli kantud Barcelona duo Magalí Sare i Manel Fortia. Kontrabass ja vokaal tundub olevat napp kombinatsioon, kuid hispaanlased üllatasid selle festivali säravaima kavaga. Lauljanna Magalí tõmbas mustkunstniku osavusega kübarast aina uusi löökpille – shaker, cowbell, güiro, resoneeriva keelega metalltoru, aga ka beatbox’imine, keelenaksud, käteplaksud lisasid värvi ja eks kontrabassi korpus töötas kui suur trumm.

Magalí Sare i Manel Fortia. Kontrabass ja vokaal tundub olevat napp kombinatsioon, kuid hispaanlased üllatasid selle festivali säravaima kavaga. Foto: Kalev Lilleorg

Üliosav vokaal ja eksimatu rütmimootor, kontrabassi erinevad mängutehnikad, kus aeg-ajalt meelitati heli välja kahekesi: küll näppides, küll poognatega, muusikalised põiked Põhja-Aafrikasse, bossanoova ja tango Lõuna-Ameerikast, aga ka fado lähinaabreilt ja omamaine flamenko, see kõik segati põnevalt maitsekaks etenduseks. Lauljanna esitus oli suure dünaamilise ulatusega ja teatraalne – tõeline nauding!

See trio oli väga hea svingiva minekuga, tehniliselt briljantsed klaveripartiid sundisid kuulama. Ei peljatud ka popikuninga repertuaari sambalikult maitsestada.

Samamoodi värvikas oli Itaalia pianisti Francesca Tandoi trio, kus kontrabassimängija Matheus Nicolaiewsky oli Brasiiliast ja trummar Sander Smeets Hollandist. See trio oli väga hea svingiva minekuga, tehniliselt briljantsed klaveripartiid sundisid kuulama. Ei peljatud ka popikuninga repertuaari sambalikult maitsestada. Meeldis rütmigrupp, minu jaoks maitsekaima trummipartii sain kuulda sellelt triolt, täpne ja vaheldusrikas, samas esiletükkimatu. Kontrabassisti mänguvõtete valik lasi pillil kogu ilus kõlada, jättes kesksele kohale siiski Francesca Tandoi klaverimängu ja vokaali. See kontsert selgitas Milano džässiklubi välja müüdud saale, kust trio korraldajale silma jäi.

Aplaus ei tahtnud lõppeda

Soolokavaga astus üles prantslane Grégory Privat, kes heale tehnilisele klaverimängule lisaks ka laulis ning looperiga pikkis vokaalile häälelisa ja tüsedust. Publikule ta meeldis oma siira olemise ja suhtlemisega. Aplaus ei tahtnud lõppeda ja lisaloost pääsu polnud. Minu jaoks jäi tema esitus aga liig üheplaaniliseks, esimese paari loo järel tundusid kõik järgnevad kordusena.

Noor klaverimängija ja helilooja Mathei Florea on Berliini õpingute käigus kogunenud bändi liidriks, nad on jõudnud ka plaadisalvestuseni, mille materjalile tugines ka kontserdi kava. Suur koosseis, kus klaverile lisaks trompet, kontrabass ja trummid ning keelpillikvartett, mängis hoolikat komponeeritud muusikat mõneti meenutades Janno Trumpi projekti. Keelpillid paraku jäid helipildis pisut varju, trompeti- ja klaverisoolod olid seevastu mõjusad.

Ideejazz on muutunud algsest nooruslikust ja uut Eesti muusikat tutvustavast festivalist lihvitumaks ning laia ilma kaasavaks. Publikut jagub ja selline peavooluline džäss ilmselgelt meeldib kuulajatele. Seega hoian pöialt, et 15. ja järgnevad festivalid Tartu linna ja toetajate tuge saaks nautida.

Festival

Ideejazz 2024

Tartus ja Narvas 17.–19. oktoobrini