ARVUSTUS ⟩ Poolik portreefilm ehk «Kelly. Kellegi teise lugu»

«Kelly. Kellegi teise unistus» on film, mis räägib kõigiga peale Sildaru enda. Foto: Filmikaader

Kelly Sildaru portreefilm kordab oma halvimatel hetkedel neidsamu protsesse, millest Kelly end meeleheitlikult vabaks võitles.

Miks üldse on vaja Kelly Sildarust rääkivat dokumentaalfilmi, olen ma juba mitut inimest küsimas kuulnud. Sildaru kui tippsportlase isiklik lugu on läbi aastate kõlapinda leidnud meedias ning paar aastat tagasi ilmus isegi mahukas raamat.

Enamgi veel, Sildaru dokfilmile «Kelly. Kellegi teise unistus» rullitakse vaip lahti raske ja siiani lahendamata peretüli taustal, mis filmi tuleku eel on hakanud jälle tuure koguma, nagu see oleks vaenu jõul tiksuv kell, mis iga natukese aja tagant jälle üles keeratud saab. Juba päev enne filmi esilinastust ilmus Henry Sildaru Facebooki lehel postitus, mis filmi hukka mõistab.

Mina siinkohal vaidleksin, et film võiks just olla oluline instrument, mille raames peaks filmitegija kui autor sisenema Kelly Sildaru maailma ning avama meediakärast ümbritsetud vigursuusataja taga peituvat inimest, ilma sensatsiooni otsimata. Samavõrd oluline ülesanne filmile oleks paigutada Sildaru lugu laiemasse konteksti, näitamaks noorte sportlaste ekspluateerimist ning vaimse vägivallani küündivaid kontrollsuhteid, mis võivad tekkida treeneri ja veel kasvava sportlase vahel.

Selles valguses ilmub «Kelly. Kellegi teise unistus» ju soodsal hetkel: viimasel ajal on palju arutelusid tekitanud nii iluuisutamistreeneri Anna Levandi väidetav terror kui ka Joel Juhi tantsukoolis JJ-Street valitsev hirmukultuur. Nende uudiste valguses on esile kerkinud küsimus: millal ületab treener piirid ning muutub türanniks?