INTERVJUU ⟩ Lavastaja Johan Elm: otsin neid hetki, kus avaldub elus olemise müsteerium

Johan Elm tunnistab, et tal on olnud selliseid hetki, kus vabakutselisena tunneb, et peab päris palju ette pingutama, et kuidagi ära olla. Foto: Margus Ansu

Lastena õpetatakse meile, et õigeks võlusõnaks elus on «palun», kuid iga laps teab sedagi, et imed juhtuvad siis, kui öelda «abrakadabra» või «simsalabim». Nii et kui maailm oleks paik, kus maagiat oleks märksa rohkem, oleks elu tunduvalt lihtsam, sest kõik laheneks õigete võlusõnade toel.

Juba sel laupäeval, 26. oktoobril esietendub Tartu Uues Teatris Johan Elmi lavastus «Abrakadabra», mis räägib samuti võlusõnadest, ehkki Elmi sõnad on märksa inimlikumad. Need on sõnad, mis võtavad kokku tundeid, mida keegi pole kunagi varem suutnud sõnastada, ehkki kirjeldavad need sõnad tundeid, mis igaühele tuttavad. Nõnda võiks öelda, et ka Elmi lavastuse mõte on anda tähendus kõigele, mis meie sees toimub, ja kõigele, mis meie ümber sünnib. Lahendada ja lahti harutada midagi, et muuta maailm lihtsamini toimivaks.

Vestlesime Johan Elmiga poolteist nädalat enne esietendust.

Olete inimene, kellel on tegelikult väga palju rolle: te olete dramaturg, lavastaja, näitleja. Millises rollis te ennast kõige paremini tunnete?

Iga kord, kui ma selle küsimusega silmitsi seisan, on vastus erinev, nii et ma tegelikult ei teagi, mida lõpuks valida: kas näitlemine, lavastamine või hoopiski kirjutamine? Kohe, kui hakkan üht valikut tegema, ilmneb alati, et ka kõigi teiste valikute juures on nii palju olulisi ja võluvaid aspekte.

Kui keegi tõesti sunniks valima, siis ma ilmselt valiksin lavastamise, ja sel on väga lihtne põhjus: ma lihtsalt tunnen, et selles vallas on mul käes kõige rohkem tööriistu ja aega, et oma kunsti lihvida. Ma tean lavastades kõige enam, mida ma teen.

Kirjutades on kõik hästi intuitiivne, näideldes jälle intuitiivne, aga kõik koos on kuidagi loogiline, nii et sellepärast ongi raske end ühte kasti panna. Aga ma annan tööle au.