INTERVJUU ⟩ Kelly Sildaru portreefilmist: lugu muutus, sest meil polnud enam superpere

Kelly Sildaru ja režissöör Helen Lõhmus filmi «Kelly. Kellegi teise unistus» esilinastusel. Foto: Sander Ilvest/Postimees

Kelly Sildaru portreefilm pidi jutustama särava eduloo, kuid järsku tegi Sildaru Eesti režissööridele paljastusi, mis filmi kulgu muutsid.

Kui vigursuusataja Kelly Sildarul oli käimas karjääri üks edukamaid aastaid ning võistlustelt võistlustele sõitvat peatamatut tüdrukut saatis juubeldavate eestlaste poolehoid, meenutab Sildaru nüüd, kuidas tema kodus valitses terror ning ta läks mäele tundega, et tal on ükskõik, kas elab või sureb. Sildaru läbielamistest on nüüd valminud dokumentaalfilm «Kelly. Kellegi teise unistus», kus režissöörid Helen Lõhmus ja Leana Jalukse heidavad valgust aegunud treeningmeetoditele, mis pikas perspektiivis sportlasi hoopis hävitavad.

Helen Lõhmus, olete koos Leana Jaluksega juba pikalt selle dokumentaalfilmi kallal töötanud. Mis oli käivitav tõuge, et Kelly lugu ekraanile tuua?

Lõhmus: Filmiga tegid algust meie Prantsuse partnerid. Nad hakkasid Kellyt jälgima 2016. aastal teadmisega, et tahavad filmi teha. Prantsuse partner David Lacote on rääkinud, kuidas mäletab kaheksa-aastast Kellyt mäel. David ütles, et tema süda on Kellyga, sest Kelly on nii armas ja pisike tüdruk, temas võis näha säravat talenti. Meie poole pöördusid prantslased aastal 2018. Esialgu pidime ainult filmi lõpuni toimetama. Siis võtsingi ühendust Kellyga, et tutvustada endid kui Eesti partnereid ja selgitada, et hakkame vaikselt montaaži tegema. Kelly kostis, et tegelikult võiks kogu loo ära rääkida.

Sildaru: Sain aru, et film ei saa ilmuda sellisel kujul, nagu prantslased olid alustanud. Lugu ei olnud enam see, et meil on tore superperekond. Ei tundunud õiglane lasta filmil välja tulla sellisena, nagu ta algselt oli plaanitud.