Otsing valgusringis: Purjutaja ja pimeduse tõde

Stsenarist ja filmirežissöör Katrin Ruus (Tegova/Maimik) septembri algul Tartus Draama festivalil. Filmidele («Kirsitubakas», «Minu näoga onu» jt) lisaks on ta Kaunase muusikateatris lavastanud ooperi «Romeo või Julia» ning noppinud preemiaid näidendivõistlustelt ja pälvis mullu Tuglase novelliauhinna «Teraslinnu» eest. Foto: Sille Annuk

Kui nokastanud mehe käest küsiti, mida ta keset ööd tänavalaterna alt otsib, kõlas vastus – võtit. Miks just siit? – Aga siin vähemalt näeb otsida.

On selge, et mees võtit ei leia, sest võti on seal, kus on pime. Kuid valgusringis on, mida leida. Siin on kommipabereid, liiva ja mulda, jäätisepulki, pudelikorke, kassipabulaid (aia otsas istub kiisu), oksaraagusid, preservatiive (kassi omanik on seksmaniakk). Tuul toob kõrvu telefonitraatide vilina, mis kannab mehe kaugesse lapsepõlve, ema sülle, isa kukile, lehmatalli ette, telefoniposti alla, õunapuu otsa … See, mitte võti, mis võib olla võit, aga ei pruugi, paelub purjakil tüüpi.

Ehk siis, valgusringi puutuvalt, Ruusi sõnadega: «Miks lähevad inimesed öösiti sageli segi? Sest pimeduses aeg hajub ning muutub ühtlaseks massiks, milles on koos nii juba olnud kui alles veel tulev. Nagu polekski elatud.» (lk 51)

Katrin Ruusi looming, millest suurem osa on koondatud kogumikku «Prügimaja Dionysus», töötab, on elus samal moel, sarnasel viisil – vilistaval, viilival. Traagilisi lugusid räägitakse vallatult, kelmikalt. See päästab Katrini kummitavast, hetkel kirjanduses domineerivast halemeelsest egomaniakaalsest feminismist, mida Hannes Varblane, hea sõber, aeglaselt igavikku vajunud ja ikka veel vajuv, iseloomustas tabavalt ühe sõnaga: menstruaalpoeesia.