Kui nokastanud mehe käest küsiti, mida ta keset ööd tänavalaterna alt otsib, kõlas vastus – võtit. Miks just siit? – Aga siin vähemalt näeb otsida.
Tellijale
Otsing valgusringis: Purjutaja ja pimeduse tõde
On selge, et mees võtit ei leia, sest võti on seal, kus on pime. Kuid valgusringis on, mida leida. Siin on kommipabereid, liiva ja mulda, jäätisepulki, pudelikorke, kassipabulaid (aia otsas istub kiisu), oksaraagusid, preservatiive (kassi omanik on seksmaniakk). Tuul toob kõrvu telefonitraatide vilina, mis kannab mehe kaugesse lapsepõlve, ema sülle, isa kukile, lehmatalli ette, telefoniposti alla, õunapuu otsa … See, mitte võti, mis võib olla võit, aga ei pruugi, paelub purjakil tüüpi.
Ehk siis, valgusringi puutuvalt, Ruusi sõnadega: «Miks lähevad inimesed öösiti sageli segi? Sest pimeduses aeg hajub ning muutub ühtlaseks massiks, milles on koos nii juba olnud kui alles veel tulev. Nagu polekski elatud.» (lk 51)