Täiskasvanu ja laps pärast maailmalõppu

Kirjanike liidu 2017. aasta romaanivõistlusel läks teine koht jagamisele kahe käsikirja vahel: Triinu Merese (pildil) «Lihtsad valikud» ja Eva Koffi «Sinine mägi». Foto: Albert Truuväärt

Postapokalüptilised romaanid jagunevad laias laastus hoiatusteks ja ettekääneteks. Esimeste eesmärk on osutada, mida inimkond on valesti teinud, et asi on lõppenud näiteks kliima- või tuumakatastroofiga. Teist tüüpi raamatuid maailmalõpu põhjused väga ei huvita, küll aga annab kollaps võimaluse näidata ja lahata teistsugust, reeglina ekstreemsemat maailma.

Üks lähenemine pole teisest parem, meistriteoseid on mõlemas žanris. Octavia Butleri «Külvaja tähendamissõna» või Margaret Atwoodi «Orüks ja Ruik» on selge moraalse sõnumiga hoiatusromaanid, mis näitavad tehtud valikute tagajärgi. Emily St John Mandeli «Jaam Üksteist» ja Cormac McCarthy «Tee» keskenduvad sellele, milline on uus maailm ning mida selle toimimine inimloomuse kohta ütleb. Moraalne sõnum on ka neil, kuid selle raskuskese on mujal.

Põhjus pole oluline

Kristo Jansoni ja Triinu Merese «Devolutsioon» kuulub selgelt viimasesse traditsiooni. Inimesi tabanud massilise vaimse mandumise ja metsistumise põhjus ei selgu kunagi, kuigi tegelased selle üle aeg-ajalt spekuleerivad. Kõige otsesem paralleel tekib McCarthyga, sest mõlema loo keskmes on täiskasvanu-lapse suhe ja nende ellujäämine vaenulikus maailmas. Hoolimata sarnasest stardipositsioonist on Jansoni ja Merese toon oluliselt kergem ja lootusrikkam kui McCarthy oma.