VÄÄRT KOGUMIK ⟩ Uurime, kus on Eestis Kohupiimanulk ja maasikavabariik

Raamat «Maja täis lugusid. Saatse muuseum 50». Foto: Saatse muuseum

See on väärikas vahepeatus väikerahva elumustrite keerulisel teel, kirjutab religiooniantropoloog Indrek Tenno Saatse muuseumi juubelikogumiku kohta.

Kui ma 1990. aasta 17. juunil, pärast 25 kuud rahvusvahelist õigust eiravat okupatsioonivägedes vaevlemist koju naasin, otsustasin esimese asjana minna matkama. Laotasin lauale Eestimaa kaardi ja asetasin pimesilmi sõrme lauale. Valitud kohaks osutus Setomaa. Selle matkaga sai alguse minu suur armastus Setomaa, seto kultuuri, selle maanurga inimeste, erilise looduse, omakeele ja arhailise mõtteruumi vastu.

Juba mõned aastad hiljem leidsin end Saatse kandis Perdaku külas vana lagunenud talu üles kõpitsemas. Kiindumus oli loonud uusi perspektiive ja kinnistas mind enda külge. Noil 1990ndate esimese poole suvedel külastasin aeg-ajalt ka Saatse talumuuseumit, kus mõnikord avastasin, et peale paarinädalast külastuspausi oli külalisraamatus minu nimi ikka veel viimane. Muuseumi asutaja Viktor Veeberi mammuttöö oli küll tehtud ja mees ise lahkunud teispoolsusse lõhestamata Setomaale, aga muuseum ise kujutas endast pigem hunnikut kokkuhangitud vanavara, mis alles tulevikus pidi saama õige näo ja sisu.

Tulevase tippmuuseumi vundamenti laoti aga hoolega – kohaliku rahva huvi annetada püsis. Vanakraami veeti ka teiselt poolt piiri, sest teed kraavitati läbi ja piiri hakati tajuma-valvama alles mõni aasta pärast Eesti taasiseseisvumist. Tolleaegne kuulsaim lugu puudutab seto jumaluse Peko puukujukest, mis olevat ootamatult piirilähedase suitsusauna pööningult leitud. Üliharuldane leid oli plaanis järgmisel päeval muuseumisse ära tuua, aga öösel põles saun maha. Lugu nagu tõeline legend.

Muuseumi sisseseadmine, ülesehitamine, komplekteerimine ja kogutud varade mõtestamine oli protsess, mis tegelikult kestis aastakümneid. See raamat tutvustab aga ennekõike muuseumi uut ajastut ja hingamist ning kaasaegseks loodud muuseuminägemust, milleni jõudmiseks läks tarvis tarkadeklubilikku töörühma. 2010. aastal saavutatud tulemus muukis lahti ning mõtestas ümber endise, peamiselt esemekeskse lähenemise, ning viis muuseumi tervikolemuse ümbritseva kultuuriruumiga laiapinnalisse kooskõlla. Selle eripärase vaimse ala kultuuriprotsesse esitletakse nüüd nii fenomenide kaupa kui ka ühtse terviklahendusena.

Saatse muuseumi erirõhku andvaks omateemaks on piir kui selline, sest kahe riigi vahel ei ole jagunenud mitte ainult Setomaa tervik, vaid ka Saatse nulk ise.

Saatse muuseumi erirõhku andvaks omateemaks on piir kui selline, sest kahe riigi vahel ei ole jagunenud mitte ainult Setomaa tervik, vaid ka Saatse nulk ise. Nii nagu Tea Korela määratleb raamatus Setomaad väikse Eesti mudelina, saame ka Saatse piirkonda ja tema arengut näha Setomaa väikse näidisjuhtumina. Paljud saatsenulga külad on piiri taga mahajäetutena nüüdseks igaveseks hävinud ja lagastatud, neile ligipääs kujunenud keeruliseks ja kohalemineku pingutuse mõtekus kadunud.

Umbes seitse hektarit muuseumi maa-alast piirneb riigipiiriga, mis näitlikustab ka laiemat vaadet, kus pisietnose lakkamatu piiripiirkonnas omakultuuri eest võitlemine on keskse tegurina kujundanud setode ajalugu ja identiteeti. Aga ka näiteks keel, mis ka saatsekandis erineb teiste Setomaa nulkade omast, või Petseri kloostrist alguse saanud õigeusk, (mis aga siiani ei ole lõplikult peletanud muistse omailmatunnetuse salamaailma koos puukide, lautsipuude või haudadel teise ilmaga suhestuva söömisega), on kõik piiritlejad.

Sümboolne on ka see, et saatsenulka pääsemiseks tuleb nüüd nn Saatse saapas ületada riigipiiri, mis igal korral tuletab teravalt meelde, et soomeugrilased on taas olnud sunnitud põlistelt aladelt taganema.

Saatse muuseumitervik võimaldab nii külastajatel kui ka muuseumitöötajatel osa saada interaktiivsest Kohupiimanulga – aga just nii saatsekanti kutsutakse – olmeosalusest. Terviklahenduse osaks olevate küdevate ahjude-pliitidega muuseumitarre saabumine loob kohe eheda nn koduloomuuseumi tunnetuse. Ühine sõira valmistamine, piiriäärsel rajal matkamine või õuesõpe, mis taasloob sidet muuseumihoone minevikuga, mil majas tegutses veel külakool, on unikaalne ja kompleksne viis siduda muuseum kui säilitaja ja sünteesija päriseluga. Selliselt sünnivad praktikad, mis kindlustavad Saatse nulga paratamatult ajas muutuva tuumolemuse kohese jäädvustumise kodumuuseumi edasisse kujunemisse.

Juubelikogumiku koostaja Tea Korela näeb Setomaad kui ühte suurt pühakoda, kus kõigel on oma lugu ja tähendus.

Et Setomaa on juba alates Eisenist, Hurdast, Väisänenist ja Raudkatsist ikka olnud oma arhailisuses meiekandi soome-ugri uunikum ja nii materiaalse kui vaimse varanduse priske varaait, paistab välja ka Saatse muuseumi väljapanekutes. Juubelialbumikeskne, kandvaim osa, koosneb siiski ühe väikerahva vaimset pärandit tutvustavatest populaarteaduslikest artiklitest, mida ka muuseumit külastades lugeda saab. Selle pärandi kandjad on jõudnud läbi ulmeliste takistuste täisjõuliselt meie aega ja elavad ning arenevad loomuliku sootsiumina edasi. Siiani ei ole puudust Seto kultuuri uurijatest ega koguteostest, mis kirjeldavad nii minevikku kui ka praegust seisu.

Juubelikogumiku koostaja Tea Korela näeb Setomaad kui ühte suurt pühakoda, kus kõigel on oma lugu ja tähendus. Saatse ümbruse külade elujõudu ja kohanemistahet on näidanud aeg. Eestis aastase suurima päikesekiirguse hulgaga kant on olnud veel hiljuti tuntud maasikavabariigina. Ikka on veel iga talu räästa all västar ootamas, ja kuigi rajad Pihkva järve püügikohtadeni on suletud, sureb lootus taas elada tervik-Setomaal viimasena. Kuulus seto leelo õitseb täiel rinnal, pühaserättide punase ja valge ülev kooslus kandub ka läbi praeguse põlve tulevikku. Mitte kusagile ei ole kadunud eriline ja põnev kalendritsükkel, rohkete paastude pidamine ega hõppõkraam kui semiootiline grupikeel, mida nüüd tarvitatakse pigem nn folklooriansamblite kultuurina, nagu sõnastab Tea Korela.

Muide, Saatse surnuaeda maetud kommunistide ohvrit märterpreester Vassilit austatakse Eesti laste püha eestseisjana ja Saatse kiriku kaitsepühakut Paraskevat kodukolde ja peresuhete kaitsjana – tähtis teave meile praegusel keerulisel ajal.

«Maja täis lugusid. Saatse muuseum 50». Foto: Erakogu

«Maja täis lugusid: Saatse muuseum 50»

Koostaja: Tea Korela

Seto Adõr, 2024

174 lk