/nginx/o/2024/10/28/16450198t1hf9b2.jpg)
Maalikunstnik Nikolai Kormašov tavatses öelda: «Elamine, see pole sul niisama üle välja kõndida.» Katsusin niimoodi eesti keelde tõlkida kunstniku poja Andrei Kormašovi meenutuse oma isast, kelle 95. sünniaastapäeva tähistab näitus Postimehe galeriis.
Poegade (sest oma isa töödest rääkis eile näitusel ka noorem poeg Orest) jutust ja Kormašovi töödest julgen teha järelduse, et kunstnik kõndiski oma elus nii põldu kui metsa kui mereranda ja inimesi mööda ja korjas kokku hetki. Need hetked aga kombineeruvad (ma meelega ei ütle sulavad, sest säilitavad ikkagi oma ainulaadsuse) kokku seisundiks, mille ta oskas oma maalidele kanda.
Nikolai Kormašov (1929–2012)
«Mi olõmi seto’». Maale aastatest 1969–2004
Postimehe galeriis sügisel-talvel
Postimehe galerii näitusel on väljas Kormašovide suvekodus Tailovos valminud maalid. See 1934. aastast arveraamatutes seisnud talu on nüüd Venemaa poolel. Nagu ka Tailovo kirik, mille surnuaiale maetud paljude setode esivanemad.
Tailovo talus moodustus elumajast ja abihoonetest piiratud ruudukujuline õu. Kristlase jaoks, nagu Kormašov ju oli, pole üllatus, et pühakirjas kirjeldatakse paradiisi just ruudukujulisena. Ühes õue küljes oli laut ja küün ühendatud varjualusega, mida kasutati ateljeena ning varjualuse katust toetas üks post. Väga tähtis post, sest seda on näha paljudel Tailovos valminud töödel. Post, mis toetas Tailovo maailma nagu soome-ugri ilmasammas. Maalil «Õhtune valgus» (1989) näete aga sedasama posti ja varjualust teisest vaatest.
/nginx/o/2024/10/28/16450199t1h9d7f.jpg)
Kui Andrei omakorda kunstikooli, s.o ERKIsse astus, oli tema eelistatud ala graafika. «Peaasi, et ei oleks mingit värvi,» muigas ta. Miks?
Vaadake näiteks Postimehe galeriis eksponeeritud aastaaegade sarja (1984–1985), mis kõik on seal maalitud. Lisaks mainitud postile näeme muidugi Kormašovile eriomast tundlikku koloriiti ja seda, kuidas hetked kõikidest aastaaegadest on kogunenud lõuendile, et üheskoos muutuda seisundiks. Tailovo igavene ja muutuv aastaring. Ja pange ka tähele, kuidas maalil kujutatud sauna taga on ikka mingi väike tegelane, pole täpselt aru saada, kes ta niisugune on, aga tundub, et käsil on tal parasjagu miski koerus.
/nginx/o/2024/10/28/16450197t1hf30b.jpg)
«Orest tegeles meil siin rohkem koerustega,» märkis Andrei. Noorema venna pilgust on näha, et see väide vääriks korrektiivi, aga hetk pole kohane selle esitamiseks. Selle asemel räägib ta maalist «Nelipühad» (1997), kus kujutatakse setosid surnuaial söömas-joomas, nagu kirikupühal kombeks.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/28/16450196t1hb891.jpg)
«Vaadake seda viinaklaasiga meest,» näitab Orest maalil. «Tema oli Paul. Paulil oli väike käbe ja kangesti käre naine, kes vist meest ka kõvasti käpa all hoidis. Vahepeal lubas mingeid töid teha, aga vahel ka keelas ära.» Kord augustikuus oli Kormašovidel vaja Pauliga mingit asja ajada, aga kodus oli ainult see käbe naine, kes viitas, et näe, Paul magab seal põllul.
«Läksime siis vaatama ja Paul oligi porgandipeenarde vahel lõunauinakul. Äratasime ta üles ja hakkasime maja poole astuma. Järgnev on mu lapsemälus selgelt meeles,» rääkis Orest. «Oli kangesti tugev tuul. Paul võttis oma puhvaika, pistis ühe käe varukasse ja siis pööras end tuule poole.» Puhvaika läks puhvi ja niimoodi tuule poolt valmis pandud varukasse lükkas Paul sujuvalt oma teise käe, ise juba käigu pealt midagi seletades. «Uskumatu kooskõla inimese ja looduse vahel. Missugune harmoonia! Kõik, mis looduse poolt tuleb, kasutatakse ka kohe loomulikult ära!»
«Kui etüüdil on jumalik alge sees, siis saab seda juba inimestele arusaadavas keeles edasi arendada,» kommenteeris Aleksei isa töömeetodit. Postimehe galerii näitusel saab seda teekonda ka jälgida. Suureformaadiliste tööde nagu «Nelipühad», «Mi olõmi seto’» jt kõrval on näha neile eelnenud väiksemad etüüdid, milles kunstnik püüdis fikseerida tabatud hetki.
:format(webp)/nginx/o/2024/10/28/16450202t1h8f95.jpg)
Kormašovi talendi austajad hindavad tema imelise valgusega taeva ja teede maale. Üks niisugune, «Eestimaa teed» (1983) on ka sel näitusel. Kuna Tailovo paiknes jõeorus, avanesid avaramad vaated maastikule Tartu poole sõites. Pisike auto maalil on Andrei hinnangul nende tolleaegne valge Volga. Tailovost läks sõit aga linna ja ka mõned linnamotiivid on seto maailma kujutavate maalide näitusele mahtunud.
/nginx/o/2024/10/28/16450201t1hdf55.jpg)
/nginx/o/2024/10/28/16450200t1h311e.jpg)
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)