86-aastaselt suri kultusdirektori ja Andy Warholi kaastööline Paul Morrissey, vahendab Hollywood Reporter. Tema kuulsaimate teoste hulka kuuluvad «Andy Warholi Frankenstein», «Mixed Blood», «The Hound of the Baskervilles» ja «News From Nowhere».
Suri kultuslik filmirežissöör ja Warholi superstaar (1)
Esmaspäeval suri 86-aastaselt kultuslik filmirežissöör ja nn Warholi superstaar Paul Morrissey. Morrissey ihuarhivaar Michael Chaiken ütles väljaandele The Hollywood Reporter, et filmitegija suri New Yorgis Lenox Hilli haiglas kopsupõletiku tüsistustesse.
Morrissey sündis 23. veebruaril 1938 New Yorgis. Ta lõpetas 1955. aastal Fordhami ettevalmistuskooli ja neli aastat hiljem Fordhami ülikooli. Pärast USA sõjaväes viibimist kolis ta 1960. aasta lõpus East Village'i ja avas Exit Gallery. Seal näitas ta põrandaaluseid filme, nagu Brian De Palma debüütfilm «Icarus», ja tegi oma esimesed filmid.
Tema kuulsaimate autorifilmide hulka kuulusid «Flesh», «Trash», «Heat», «Flesh for Frankenstein» ja klassikaks saanud B-kategooria film «Blood for Dracula», mille peaosas oli Joe Dallesandro. Ka kuulus Morrissey linateoste hulka nn 1980. aastate New Yorgi triloogia «Forty Deuce», «Mixed Blood» ja «Spike of Bensonhurst».
1975. aastal elas Morrissey lühikest aega Los Angeleses ning hakkas oma filme tegema. Nende hulgas oli ka stuudiofilm «The Hound of the Baskervilles», Sherlock Holmesi paroodia, mille peaosades olid Peter Cooke ja Dudley Moore.
Morrissey kuulsusele aitas suuresti kaasa tema varajane seotus popartist Andy Warholiga. See aitas tal režissöörina läbi lüüa ja tema kultusrežissööri staatust kogu karjääri vältel säilitada.
Kaks kunstnikku kohtusid esimest korda 1965. aastal ja Morrissey sõlmis lepingu, et juhtida Warholi reklaami- ja filmiäri The Factorys. Leping sõlmiti kuni 1973. aastani ja sel ajal valmisid suurprojektid, mis olid täis värvikaid tegelasi, sealhulgas narkomaane ja tänavahustlereid. Valminud filmide hulgast võis leida nii 1965. aasta filmid «Space» ja «My Hustler» kui ka paar aastat hiljem koostööna valminud filmid «The Velvet Underground» ja «Nico: A Symphony of Sound».
Viimastel aastatel ei olnud kahe kunstniku omavaheline koostöö enam kiita, sest Morrissey meelest püüdis Warhol teda liialt kontrollida. Ka püüdis Warhol pidevalt Morrissey rolli pisendada ning jätta muljet, justkui oleks Morrissey roll filmide valmimise juures ebaoluline.
Kusjuures, nende ühiste filmide plakatitele oli enamasti kirjutatud, et tegemist on Andy Warholi filmiga ning alles allpool ja märksa väiksemas kirjas oli märgitud, et tegemist on Paul Morrissey filmiga. Morrissey sõnul oli eesmärk köita kinokülastaja huvi ja kuna Warhol oli suurem nimi, töötas see teinekord hästi.
1975. aastal, kui kahe kunstniku omavaheline koostöö oli lõppenud, tunnistas Morrissey, et ehkki kõik loomingulised otsused ja logistika jäi tema kanda, juhtis Warhol vahel kaamerat. «Ma lihtsalt mõistsin, mida Andy teeb, ja aitasin tal seda teha. Ma alati organiseerisin kõik: panin näitlejagrupi kokku, ütlesin neile, mida teha. Me pole kunagi öelnud näitlejatele, et nad oleksid nemad ise. See on täielik jama. Andy lihtsalt seisis kaamera taga!» rõhutas Morrissey.
Samas on Morrissey hiljem tunnistanud, et vihkas seda.
«Ärge öelge «Warholi filmid», kui te räägite minu filmidest! Ma olen pidanud kannatama viiskümmend aastat, sest kõik, mida ma tegin, on seotud Warholiga. Unustage ära! Ta oli ebakompetentne, anorektiline, kirjaoskamatu, autistlik – ta ei teinud oma elu jooksul mitte midagi. Ta kõndis elust justkui zombina läbi ja see tasus pikas perspektiivis vilja. Aga ma lihtsalt ei suuda enam neid nõmedusi taluda,» rääkis Morrissey 2020. aasta intervjuus Sam Weinbergile, mis ilmus ajakirjas Bright Lights Film Journal.
Morrissey popkultuurilise pärandi hulka kuulub ka The Velvet Undergroundi manageerimine. Samuti oli Morrissey ajakirja Interview kaasasutaja.