/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/29/16452981t1h3ea5.jpg)
Eesti ühiskonnale tehakse kohe üks korralik lüps. Piim kallatakse rahvale otse näkku laulu ja hõisete saatel.
REPORTAAŽ ⟩ Vanamehe muušikali raudvara: kukega kemmerg ja Riga pešumašin
Neli päeva enne «Vanamehe muušikali» esietendust Alexela kontserdimajas toimub «Vanamehe muušikali» läbimäng, kus mikrofoniga juhatab vägesid lavastaja Ain Mäeots.
/nginx/o/2024/10/29/16452984t1h5bf7.jpg)
Samal laval, kus veel hiljuti etendasid prantslased muinasjutulist ja läbini süütut «Väikest printsi», äratavad Sepo Seeman, Jan Uuspõld, Lauri Liiv ja teised ellu ropusuise Vanamehe ja tema sõbrad-sugulased. Põssa, kellel šašlõkivarras tagumikku löödud, ongi ilmselt taluvuspiiri alumine lävend: kui see juba vaimukalt kõlab, siis on põhjust minna ning vaadata kaks tundi tõtt Vanamehe ja tema kemmerguga, kuhu on oma rosina pühkimiseks istmele laotatud ajaleht... ja seda valvab kakahaisune kukk.
Eestis on vahepeal tulnud on uued valitsused, rahvas on paisatud ühest rahaskandaalist teise, Eurovisiooni võitjad on muutunud järjest keigarlikumaks, Brigitte Susanne Hunt on korda saatnud nii palju ja samas mitte kui midagi, aga selle möllu taustal keeldub Vanamees hääbumast. Ju on vaja, et ta muudkui uuesti sünniks, aitamaks meil mõista, kuidas selle keskel ellu jääda ja edasi minna.
/nginx/o/2024/10/29/16452985t1h3cb4.jpg)
Eesti sõnnikust tort
«Vanamehe muušikaliga» astutakse rahvuslikus Vanamehe-voodoo’s järgmine groteskne samm: kõvera kiilaspäise nukuna sai ta kümme aastat tagasi ellu äratatud ning nüüd on Vanamees meie ees lihast ja luust, Sepo Seemani kehastuses.
/nginx/o/2024/10/29/16452983t1h334d.jpg)
Seeman Vanamehe kuulša kurguhääle jäljendamise pärast muret ei tundnud. «Ma ei uskunud, et see üldse mingiks probleemiks saab. Aga lõpuks saab ajust hapnik otsa. Ärge pange pahaks, kui ühel hetkel kuulete minu enda häält või mingit segu,» ütleb Seeman, kelle sõnul nõuab Vanamehe häälega rääkimine kõva kopsumahtu. Senimaani on Vanamehele hääle andnud selle tegelaskuju looja Mikk Mägi.
Seemani sõnul arvestatakse etenduses eetilise punase joonega, millest üle minema ei hakata. «Teeme maitsekuse piires, aga rahvas ei anna andeks, kui see väga hillitsetud on või midagi pehmendama hakatakse. Aga nii, et mu ema peaks saalist ära jooksma piinlikkusest või lapsed nime vahetama – sellist asja ei ole. Õnneks on heas mõttes seda Eesti sõnnikust torti nii palju, et see kõik on ehe ja autentne. Kõik vastab muusikali normidele, aga natuke teistmoodi.»
Mäeots lubab vaikselt muigega, et muusikalis tehakse nalja kõige ja kõigi üle, olgu selleks Jüri Ratas või Planet42 pankrot. Tänane Eesti seatakse kogu täiega kõverpeegli ette, kogu naha ja karvadega.
Kõik see sündis, võiks öelda, poolkogemata. Kõiges tuleb vastutusele võtta just naljatilk Mäeots, kes mõni aasta tagasi istus Mikk Mäe ja Rein Pakuga muudel asjaoludel koos, kui Mägi järsku küsis: «Kuulge, poisid, mida võiks Vanamees veel teha?»
Mäeots kostis naljaga, et tehku antimuusikal, kus pööratakse pea peale kõik muusikaliklišeed. Vanamees oleks selleks ideaalne materjal. Mägi ei hakanud isegi pikemalt mõtlema, uurides Mäeotsalt: «Muidugi, aga sina ju lavastad?» Mäeots viskas uuesti nalja: «Muidugi, aga ainult juhul, kui Sepo Seeman mängiks Vanameest ning Paul Oja ja Genka teeks musa. Siis kindlasti!»
:format(webp)/nginx/o/2024/10/29/16452982t1hbaeb.jpg)
Ja just sedasi läkski. Kui Mikk Mägi on Vanameest ikka ja jälle animafilmides meieni toonud ja teinud ta suureks kui mägi, siis Mäeotsa muusikal viib meid selle mäe otsa, kus miski enam püha ei ole. Mäeots ise leiab, et eriliselt silmapaistev saab siin olema just muusika.
Mitte mingi rosolje
«Kui me selle ideega välja tulime, siis ka oma tuttavate seas kuulsin küsimust, et kas teete mingit rahvalikku jauramist,» tunnistab lavastaja. «Ei, üldse mitte. Juba see muusika, mida Paul Oja ja Genka on teinud, see on liialdamata maailmatasemel. Siin on ooperit, rokkooperit, RnB’d. See pole mingi rosolje, vaid terviklikult läbi töötatud asi. Poisid tegid midagi sellist, mida ootasime, ja rohkemat veel.»
Kui Mikk Mägi on Vanameest ikka ja jälle animafilmides meieni toonud ja teinud ta suureks kui mägi, siis Mäeotsa muusikal viib meid selle mäe otsa, kus miski enam püha ei ole.
Muusika loonud Henry Kõrvits ehk Genka tahab ennekõike, et muusikal annaks ikka muusikali mõõdu välja.
«Peab olema suursugusust ja glamuurset kooris laulmist, nagu ikka muusikalides on. Samas on hästi tähtis algülesanne, mis antakse. Vanamees on suhteliselt piirideta, nii et saab tunda ennast vabalt, aga samas anti selgelt teada, mida soovitakse. Ühte kohta oli vaja natuke õudsemat lugu, teise kohta natuke diskomat lugu. Samas saime ka teha, mida tahame,» selgitab Kõrvits, kes läbimängu ajal istub saalis teises reas ning jälgib nii laval toimuvat möllu kui ka muusikuid orkestriaugus.
Jan Uuspõld kaob Riga pesumasina sisse ära ja hüüab peenelt: «Ciao!» Näitlejatel on juba trikid selged, pimedas saalis mängu jälgiv Mäeots peab ainult aeg-ajalt mikrofoniga sekkuma: «Jan! Vaata saali poole!»
/nginx/o/2024/10/29/16452986t1h8baa.jpg)
«Vanamehe muušikal» on Vanamehe fänni jaoks nagu elav teemapark. Kui Riga pesumasin on siin uus nostalgiline element, siis lavaproovi ajal ümbritseb näitlejaid veel multikatest tuttav ikonograafia: hõõguvate silmadega Puujumal, krigisev ratastool ning traktor koos Lauda Viina pudeliga.
Kui õbluke väike prints peaks Lauda Viina kulistava Vanamehega kokku põrkama, lendaks šokeeritud prints kiiremas korras teisele planeedile minema. Kui päris tõtt rääkida, siis ilmselt tekitab Vanamees seda tunnet meis kõigis, aga me ikkagi jõuame tema juurde tagasi, nagu oleksime selle peeretava nukuga vägivaldses suhtes.
Me ei saa temaga elada, aga tuleb välja, et me ei saa teda ka tappa.
«Vanamehe muušikal»: keš šelle (lehma)koogi küpšetašid?
Autorid: Rein Pakk ja Mikk Mägi
Lavaštaja: Ain Mäeots
Laval: Sepo Seeman (Vanamees), Nele-Liis Vaiksoo (Vanaeit), Reigo Tamm (Priidik), Jan Uuspõld (Naabrimees), Lauri Liiv (Dima) ja Siim Aimla Funk Band
Muušika lõid: Paul Oja ja Genka
Kunštnik: Jaanus Laagriküll