Mai Levin esitab kaks põhjust, miks Estonia juurdeehitus pole hea mõte

Rahvusooper Estonia. Kava juurdeehitusest. Foto: arhiiv

• Esteetilne ja tehniline põhjus
• Pole karta, et vana teater uue tõttu tühjaks jääks
• Kardetavasti SüKusse ei mahu suurt midagi

Juurdeehitus Estoniale, olgu ta väike või suur, on väär kahel põhjusel, kirjutab kunstiajaloolane Mai Levin.

Tähtsaim põhjus on see, et see rikub ära Eestis unikaalse 20. sajandi alguse juugendliku arhitektuuriansambli – Wivi Lönni ja Armas Lindgreni Estonia, Aleksei Bubõri ja Nikolai Vassiljevi Saksa teater (Draamateater), Eliel Saarineni Krediidipanga hoone (kultuuriministeerium). Klassitsistlikke jooni tugevdanud Alar Kotli taastamisprojekt oli küllalt delikaatne, et ansambli mõju mitte rikkuda. Nüüdki oleks targem tublide eelkäijate arhitektuurilist pärandit hoida, selle asemel et seda rikkuda poolikute lahendusega.

Mitte ainult suur lava

Teine põhjus on just see, et juurdeehitus on igal juhul poolik lahendus. Tahetakse suurt lava, aga see seab paratamatult oma nõudmised saali ning hulga etendusega seotud kõrval- ja abiruumide suurusele ja muidugi ka garderoobi, vestibüüli, jalutusruumide, WC-de jm suurusele. Kui ühes majas töötab kaks saali, on ju vähemalt kaks korda rohkem külastajaid.

Teater Estonia kindlasti vajab ja väärib uut maja ning pole karta, et vana uue tõttu tühjaks jääks. Linnavalitsus leiab, et kohti teatri ehitamiseks linnas on. Oleks mõistlik kohe kokku panna pädev ja asjalik komisjon, kes sobivama koha välja valib ning teatrile kinnistab, et ei oleks kiusatust seda loovutada järjekordsele kaubanduskeskusele või büroohiiglasele. Projekteerimine ja ehitamine võtab aega, raha hankimine pole kerge, aga uuel teatrimajal peaks olema nägu ja tähendus, mis oleksid võrreldavad vana hea Estonia omadega 1913. aastal.

Kultuurikeskuse (SüKu) arhitektuurivõistluse võidutöö kannab pealkirja «Paabel», kuid keskus sai nimeks Siuru. Foto: Eskiis 3+1 arhitektid ja Kino maastikuarhitektid

Kas SüKusse üldse mahub midagi?

Ühtlasi tahan öelda sõna sekka SüKu kohta. Kardan nimelt, et sinna suurt midagi ei mahu. See kartus põhineb teatud ettekujutusel Tartu Kunstimuuseumi kogude suurusest ja kvaliteedist. Neis kogudes on suurepäraselt esindatud Pallase koolkond – maal, graafika, joonistus, skulptuur, sh pea 500-line Anton Starkopfi teoste kogu, mis otse karjub skulptuurigalerii ja -aia järele.

Seal on suurepäraselt esindatud Noor-Eesti põlvkond, viimase kolmveerandsajandi Tartu, ja mitte ainult Tartu, kunst. Uued meediad vajavad palju ruumi. Kunsti ei tehta pelgalt hoidlas hoidmiseks, aga püsiekspositsioon on Tartu Kunstimuuseumis olnud ainult üürikest aega, vist 1980. aastate lõpus, mil muuseum sai lisaks Vallikraavi tänava majale nn viltuse maja. Viltuses majas võiks tulevikus eksponeerida Tartu Kunstimuuseumi rikkalikku baltisaksa kunsti kogu, teha sellest üks baltisaksa kultuuri keskus.

Tartus on loodud ka arvestatavat tarbekunsti, mille kogu asub praegu koos Tartu Kunstimuuseumi teiste kogudega Raadil. Miks ei võiks uue laheda muuseumimaja Raadile, ERMile seltsiks ehitadagi? Sinna pääseksid kenasti ligi rahvusvahelisi näitusi toovad furgoonautod, seal on ruumi külastajate autodele. Bussiühendus ei pruugi nii nadiks jääda, nagu ta seda praegu on. Kõik kultuuriasutused ei pea tingimata mahtuma väikesele maalapile, mida kutsutakse kesklinnaks.

Keskraamatukogu võiks kokku ehitada pigem Kirjandusmuuseumiga, mis hõlmaks ka näiteks Karl Ristikivi muuseumi. Lähenev Eesti raamatu aasta on viinud mõttele, et raamatut peaks toetama ka materiaalse baasi puhul.

Öeldakse, et unistada ju võib, aga raha pole. Raha pole kunagi piisavalt, aga Eesti kultuur on kasvanud vägevaks, vajab pidevat hoolt ja seda vastavalt selgele perspektiivplaanile. Selleks jätkugu tahet ja armastust.