ARVUSTUS ⟩ Armastus ja argipäevailu Paradiisis

Kunstnik Jana Wolke lihtne lavakujundus laseb Germo Toonikusel (vasakul) ja Rasmus Kaljujärvel teatris Nuutrum Veiko Tubina lavastatud «Paradiisis» (Tõnu Õnnepalu ainetel) nii mõndagi väljendada. Foto: nuutrum

Teater Nuutrumi sügislavastus, Tõnu Õnnepalu samanimelisest romaanist tõukunud «Paradiis» aitab korraks peatada aja, astuda välja argielu virvarrist ning mõelda elamise osaks olevatele teemadele, millele näib igapäevaselt üha vähem aega jäävat.

Veiko Tubina dramatiseeritud ja lavastatud «Paradiis» mõjub (ootamatult) justkui meditatsioon või teraapiaseanss, kus igal laval öeldud sõnal, igal helil, igal liigutusel on oma koht, aeg ja olulisus, ei midagi juhuslikku. Seejuures on lugu, mida jutustavad vaheldumisi Vanem (Rasmus Kaljujärv) ja Noorem (Germo Toonikus), läbivalt õhuline ja helge, isegi siis, kui temaatika, nagu elugi, pöördub vahel keerulisemaks ja valulikumaks. «Paradiis» on lavalugu elust, valikutest, armastusest, loodusest ja inimestest kõige selle keskel.

«Paradiis»

Teater Nuutrum

Autor Tõnu Õnnepalu; lavastaja, helikunstnik ja dramaturg Veiko Tubin

Osades Rasmus Kaljujärv ja Germo Toonikus

Esietendus 17. oktoobril Sakala 3 teatrimajas

Kaljujärv ja Toonikus ei kehastu minajutustajatena autoriks, kuid mõlema näitleja maneerides on äratuntavaid jooni, mis on silma hakanud Õnnepalu esinemistest või intervjuudest. Sujuvad üleminekud eelmise sajandi kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel elanud Noorema ning paarkümmend aastat elukogenuma Vanema vahel toimuvad orgaanilistena, jälgides tähelepanelikult teineteise repliike ja võttes jutustajajärge üle, kumbki omas ajas ja energias.

Romaanina on «Paradiis» seitsme päeva vältel kirjutatud (armastus)kirjad, mil Õnnepalu elas väikeses külas Hiiumaa läänetipu ligidal metsa ja mere vahel. Värvikad ja soojad lood külaelanikest ning nende elupaikadest, töödest ja toimetustest majapidamises, loomadest-lindudest ning aastaaegade vaheldumisest. Dramatiseering järgib peaaegu täpselt autori teksti, laval jutustatud lood on raamatu kaante vahelt kergesti üles leitavad ning laiemalt tausta avavat versiooni on võimalik teatriõhtu pikenduseks või meeleolu hoidmiseks juurde lugeda, nüüd juba kõrvus kõlamas kas Kaljujärve või Toonikuse hääl. On see siis Noorema vestetud lugu Õngu baari fenomenist või Vanema pajatus koerast nimega Mopi, kes haukus end vabaks.

Kaljujärve Vanem on küll Nooremast mõtlikum ja elutargem, samas läbivalt helge ning kerge muigega möödunud ajale tagasivaatav. Oli huvitav jälgida, kuidas tema häälde lisandub etenduse kulgedes erinevaid varjundeid: soojust, kui ta pöördub kirjade saaja poole, nukrust, kui ta räägib armastusest, ning lõbusust, kui juttu tuleb külarahvast ja nende vajadusest hädaldada. «Sest alati on millegi üle hädaldada, seda ma võin Sulle kinnitada. Alati.»

Kaljujärv mõjub tagasivaatava minajutustajana ootamatult värskema ja huvitavamana, üheks põhjuseks ilmselt Vanema läbiv tasakaalukus ja meelerahu, mida ta kogu etenduse vältel järjepideva hoiab. Toonikuse Nooremas on noore mehe idealistlikkust ja lapsemeelsust, unistusi ning ettevõtmise pealehakkamist. Tagasivaatava Vanema, kerge eneseirooniaga öeldud sõnade läbi: «Sest ka mina tahtsin saada lihtsaks ja tugevaks, nagu olid olnud Paradiisi inimesed enne mind, ja mitte olla selline eputis, kes peab müüma oma sõnu.»

Lavastuse stsenograafia on lihtne (kunstnik Jana Wolke), kolmepoolse kõverpeeglina mõjuv aken ja liivakast koos tööriistadega toetavad lugusid kunagisest elust Paradiisis. Nii joonistatakse liivale kõveraid bussiteid, aiaväravaid ja peenraid ning isegi madalate kõverate jalgadega Mopi. Sama saab öelda ka lihtsa, kuid samas kõneka helikujunduse kohta (lavastaja Veiko Tubin), kus vaatajate kõrvu jõuavad muu hulgas nii linnulaul ja loodushelid kui ka imeline Arvo Pärdi «Alinale». Valguskujundaja Priidu Adlase valguslahendused toovad esile nii Paradiisi heledust kui ka sekka sattuvaid tumedamaid varje. Eks tagasivaatavalt me ju mäletamegi toimunud sündmusi veidi teises valguses ja teise nurga alt.

Tahaks loota, et lavastus «Paradiis» aitab nihutada nii mõndagi vaatajat lähemale Tõnu Õnnepalu loomingule ning seda siis kas avastada või taasavastada. Need teatrivaatajad, kes otsivad lavastusest kergemapoolset õhtust meelelahutust (nalja peab saama!), seda nad sealt ei leia. Kuid need, kes on teinud teadliku valiku, leiavad teatrisaalist eest vaatamist väärt tiheda ning mõtlemapaneva terviku elamise ja argipäeva ilust, armastusest ja lahtilaskmisest ning loomulikult ka kirjutamisest ning kirjade ja kirjapandu väärtusest.